Rattarikkus jõudis Swedbanki

Tallinna asutuste rattarikastamise kampaania jätkub - täna sõitsid ratastest pungil Hawaii Expressi bussid Swedbanki õuele. Järgmised kaks nädalat proovivad linnaliikluses rattaga hakkamasaamist ligi 50 tublit pangatöötajat. Jõudu neile ja peatse kohtumiseni juba siinsamas blogis :)

Siin ka väike fotomeenutus rattajagamiselt:



























Fotode autorid: Tiit Toimetaja, Priit Salumäe

Varaste eest kaitsev roostekamuflaaž?!

Välismaised veebiavarused räägivad kavalatest kleepekatest, mis aitavad maskeerida oma kaherattalise kaaslase roosteplekiliseks peletiseks. Väidetavalt ei tule sellise maskeeringuga ükski varas selle peale, et muidu igati korralikku ja väärtuslikku ratast "laenama" hakata - see paistab lihtsalt liiga vilets välja :)

Ning väidetavalt on kamuflaaž seni igati edukalt töötanud, seega, kel huvi, võib siit endalegi neid kleepse tellida.
















































Fotod: http://lettershometoyou.wordpress.com

Iga päev rattaga tööle

Kogu see rattarikkaks.ee kampaania on suurepärane, sest mu arvates on rattaga liiklejaid linnas korades rohkem kui eelnevatel aastatel ja see köik on väga lahe.

Aga. Too kampaania Reedeti koos rattaga tööle! vist väga ei töötand. Vähemalt suunalt Järve Selver > Kesklinn. Selles möttes, et eile söitsin taas tööle uhkes üksinduses - mul poleks olnud köigevähematki selle vastu, et keegi koos mu'ga oleks söitnud, sest eelmisest nädalast oli mul ainult head meenutada. Ega ma tegelikult ei kurda, sest mul väga vahet pole, kas söidan üksi vöi mitmekesi, aga rohkem rattureid on alati tore.

Kuidas teistest linnaosadest selle koos tööle söitmisega oli? Liiguti grupiti vöi üksi?

Ah-jaa eile koju söites oli mul kaaslane küll ja selline väga truu kaaslane. Nimelt tuul ei tahtnud hetkekski lahkuda - het-keks-ki. Sellel tuulel oli ka eesnimi - Vastu! 18 kilose (vöi ma ei teagi kui palju see ratas täpselt kaalub) rattaga VastuTuules 6 km'i on ikka äraütlemata raske (küll mul oli hea meel, et ma kaugemale söitma ei pidanud). Önneks polnud mul kuhugi kiiret ja nii me siis kahekesti koos Järve Selveri poole kulgesimegi - kohale jöudes oleks nagu läbinud mönusa aerooobse treeningu :)

Ma lähen järgmine reede jälle rattaga tööle. Ja esmaspäev ja neljapäev (teisipäev ja kolmapäev pole ju pöhjust tööle minna) ja nii edasi ja nii edasi :)

ratta kasuks

Teetööde piirkonnast tihtipeale autoga läbi ei pääse, aga rattaga pääseb läbi peaaegu alati. Muidugi on kohti kus tuleb kasuks maastikuratta kasutamine.

tasuta valvega rattaparklad Vanalinnas

Kui juhuslikult mõni veel ei tea, siis Vanalinnas on kaks valvega ja tasuta jalgrattaparklat. Üks on Harju tn ja Niguliste tn nurgal ja teine Pärnu mnt Valli tn nurgal (Viru trammipeatuse juures). Hea on see, et Valli tn jalgratta parklas (pildil) on alati vabu kohti. Näiteks kolmapäeval kell 16:00 polnud seal veel ühtegi ratast parkinud (mootorratas ei lähe arvesse). Kasutage neid julgelt kel sinnakanti asja. Väike jalutuskäik rattaparkla ja töökoha (või muu koha) vahel ei ole ju nii hull asi kui ratta turvalisus on tagatud. Kes kaugemal töötavad (peatuvad), neile soovitan parkida ratas nähtavale kohale kus palju inimesi mööda käib ja rattalukk tasub panna ikka ümber raami mitte läbi kodarate. Omast kogemusest võin öelda (mul on kaks ratast ära varastatud), et kaubaks lähevad kallid ja uued rattad. Minu rattad läksid kaduma kortermaja trepikojast. Üks oli hommikuks kadunud (ööseks ei tasu jätta ratast sellisesse trepikotta kus käib palju rahvast) ja teine läks õhtul 10 ajal sõbra pool käies - majal oli küll lukustatav aga suure klaasiga uks ja tänaval möödakäijad võisid näha ratast. Niiet öösel ja õhtuhämaruses tasub ratas kurikaelte nägemisulatusest eemal hoida. Igale probleemile on lahendus - see tuleb lihtsalt üles leida.

Rattavarastel näpud maha

Seoses eelmise postitusega tuli mul meelde teema, mida ma olen tegelikult tahtnud juba varemgi küsida - kuhu ja kuidas teised rattarikkad julgevad oma ratast jätta?

Mina näiteks ei pea Tallinnas rattaga liiklemisel probleemiks mitte seda, et liiklus on ohltik ja muu sinna juurde kuuluv, vaid probleemne on hoopis see kuhu jätta oma ratas?

Mina ei julge lihtsalt tänavale (ka lukustatuna) oma velot küll jätta. On ju üsna ilmselge, et kurikaeltel on rattaluku löhkumine vägagi käpas. Näiteks eelmisel nädalal toimunud Eesti - Portugali mängule oleks tahtnud küll rattaga minna, aga paraku pole FC Flora / Eesti Jalgpalliliit veel möelnud sellele, et spordivöistlusele vöiks ka rattaga tulla. Täitsa möeldamatu on mu jaoks, et jätaksin ratta poe ette ennast ootama - no ei ole vöimalik. Isegi tööl vean ratast liftiga neljandale korrusele...

Eelmisel nädalal nägin üht ratast, millel oli sadul ära vöetud. Ma nüüd ei teagi, kas oli mönele möödujale see sadul niiväga meeldima hakanud vöi oli ratta omanik sadula kaasa vötnud, et oma ratast vargapoisile vähemahvatlevamaks teha :)

Ehk, et rattarikkad - kuidas käitute teie?

Esimene laenuratas varastati :(

Eelmisel nädalal, millalgi ajavahemikul teisipäevast reede õhtuni kadus Rävala rattaparklast üks meie rattarikaste rendiratas.

Teeme sellest mõned järeldused:

• Ratas, mis seisab juba mitu ööd parklas, leiab varem või hiljem uue omaniku.
• Parkla kassa juures asuvat rattaparklat ei jälgi öösiti keegi, seega ei ole turvaline ratast ööseks sinna jätta.
• Öö annab varastele palju pikki tunde aega nokitseda, seega ei hoia ka kõige kõige paremad lukud ratast varaste eest, kui ratas on jäetud parklasse ööseks.
  
  Seega võib juhtumi võtta kokku järgmise üleskutsega: ärge palun jätke ratast parklasse ööseks. Kasutage seda eesmärgil, milleks need teile antud on - igapäevaselt tööle ja koju sõitmiseks.

4 on seltskond

Täna hommikul kui ma kodunt välja tulin, siis olin ma tegelikult juba unustanud selle, et on reede ja reedeti söidetakse koos tööle (üleeelmisel reedel ma ju lihtsalt ei teadnud ja eelmisel söitsin tööle uhkes üksinduses nagu tavaliselt). Kolme ratturi koosliikumine mööda Pärnu mnt'd muidugi tuletas mul selle kohe meelde. Söitsin neile järgi ja edasi tulime juba rivis. Maru-uhke tunne oli ikka söita niimoodi mitmekesti koos - selline tunne, et vot nüüd näevad ju köik autojuhid, mis on popp ja kellega peab arvestama :) Ühe foori taga jöudis meile järele üks kärmem noormees ja siis oli meid foori taga lausa viis - rohkem on parem!

Mul oli kohe tunne nagu Londonis. Mitte, et ma seal oleks rattaga söitnud, aga olen näinud seal hommikust töölekihutamist. Rattureid on igat masti ja teele mahuvad köik.

Köik ratastele! :)

appi.. ratas on nüüd kondimootoriga

Kuna ise olen motikafänn, siis oli "kondimootoriga" rattaga algul väga raske harjuda. Ma pole tükk aega sõitnud, esimesed ringid töö juures parklas olid väga emotsionaalsed. Peale tööpäeva siis suundusin iga kolmapäevasele swedbanki tervisejooksule metimetsa...mm.. polnud veel jooksma hakanud, juba olin higine ja väsinud. Probleeme tekitas sealne jalgratta parkla.. nii vähe oli ruumi ja minu üllatuseks oli seal palju rattaid, kõik olid risti-rästi, maas, postiotsas, ümber puu jne. Lõpuks siis sai joostud ja jälle probleem.. kuidas ma oma ratta nüüd teiste alt kätte saan.. õnneks oli seal nn valvur kes julatas oma abistava käe.
Hakkasin siis kodupoole sõitma. Sry, sõiduteele autode vahele ma selle rattaga ei lähe.. never.. elu on ikka liiga kallis. Õnneks oli jalakäijaterada koos rattateega. Alati kui ma autoga olin tööle tulnud, siis ma kirusin, et niipalju autosid ja ummikud ja inimesed ei oska üldse sõita jne. nüüd tundus mulle korraga, et tee peal ei ole üldse autosid, enamus liiklejaid on hoopis jalakäija- ja rattarajal. Mulle tundus või oli see lihtsalt paranoia, et kõik tänavapilgud olid mulle suunatud. Inimesi kõndis seal niipalju, mõned seisid ja ajasid juttu ning tekitasin bussipeatustes ummikuid. Inimesed voorisid edasi-tagasi teelaiuselt, üldse ei arvesta, et jalgrattur peab ka kuskile sinna ära mahtuma. Vot nüüd... kus on rattakell? mul oli seda tol hetkel väga vaja.
Lõpuks jõudsin koju.. arvestasin et jalgrattaga sõidan ma tööle ainult 5 kuni 8 min rohkem kui mistahes muu transpordiga. Panin ratta koridori ja mõtlesin, et oli vast seiklus... enam ma küll ei taha selle rattaga sõita ... järgmise päeva hommikul olin aga nagu 5 kopikat jälle rattaga tööl :)

uuesti sadulas

Mõned aastad tagasi sõitsin üsna tihti rattaga tööle, poodi, sõbra poole jne. ehk sinna kuhu vaja. Nüüd eile sain jälle üle pika aja kogeda seda vabadust mida rattasõit pakub. Eks ma vahest pigistan ühe silma kinni liikluseeskirja mõne punkti juures (nagu vöötraja või kõnnitee peal sõitmine) ja teen enda jaoks rattasõidu kiiremaks ja mugavamaks. Põhiline mida mina jälgin on see, et ennast ja teisi ohtu ei seaks.
Lausa lust oli sõita punktist A punkti B mööda kõige lühemat teed mööda (nagu ennemuiste - enne kui mul ratas ära varastati). Soovitan soojalt kõigile avastada väikseid vahetänavaid kus autoliiklust on vähem. Lisaks sõiduteedele on võimalik kasutada pargiteesid ja raudtee ületuse võimalusi on palju rohkem kui autodel. Ühesõnaga rattaga sõites tunnen ennast palju vabamana kui sõidutee külge aheldatud autos.
Tunnen kaasa neile inimestele, kes jalgrattaga linnas ei liikle. Tavaliselt väidavad nad veel seda, et rattasõit Tallinnas on eluohtlik ja sada muud häda. Rattasõit on täpselt nii ohtlik ja ebamugav kui ohtlikuks või ebamugavaks sa ta ise muudad.

Igatahes hea on olla jälle sadulas ja tuleb ikka lähemal ajal endale veel üks ratas muretseda.

Esmaemotsioonid

Kui ma selle rattarikka rattaga kolm nädalat iga päev (no vähemalt tööpäevadel) söidan, siis ma olen vähemalt sama hea kui Lance Armstrong, sest selle rattaga söitmine on tundvalt raskem - sest ta ongi raskem :) Ja mu oma püss tundub nagu maailma köige kergem ratas, mis liigub absoluutselt ise, tööd tegema ei peagi. Täpselt selline tunne oli mul eile peale tööd koju jöudes.

Sest. Sellel rattal on kolm käiku ja Hendriksoni küür, mida ma igapäevaselt ületama pean oli saanud ühtäkki küürust mäeks, aga ma ei kurda, sest trenn teeb tugevaks :)
Esialgu on väga-väga harjumatu söita jalgpiduriga, sest ma olen ju harjunud teisiti ja ratta seljast maha tulles töstan ikkagi paremat jalga üle ülemise raamiposti, mis siis, et mul seda ei ole :)

Olles nüüd ise rattarikkaks.ee projektis sees, kiidan ma seda veel rohkem kui enne. Inimesed söitke rattaga! Iga päev, vähemalt tööle ja koju :)

Ah-jaa - kuivörd rattakell on LE järgi kohustuslik, siis kas mönda Hawaii esindusse minnes saan ma oma (projekti)rattale kella peale?

Kuidas tunda end liikluses kindlamalt?

Foto: blogs.villagevoice.com

Nii nagu mitmed meie blogis, on ka teised blogijad, kes linnaliikluses rattaga on püüdnud vahelduseks hakkama saada, märkinud ära, et neid valdab autode vahel ohutunne. Ebakindla ratturi manöövreid ei oska ta isegi ette ennustada, rääkimata teda ümbritsevatest autojuhtidest - see ei aita sugugi hirmust üle saada.

Milliste võtetega oma ebakindlust vähendada?

Mõned elementaarsed asjad:

1. Kanna kiivrit!

2. Tutvu liikluseeskirjaga ja käitu alati võimalusel vastavalt.

3. Kanna võimalusel helkurvesti!

4. Veendu, et sinu ratas on varustatud helkuriga.

5. Võimalusel lisa nii ette kui taha spetsiaalsed vilkuvad rattatuled.

Andri Maimets ütleb oma blogis, et tema üritab lähtuda vanade rattagurude soovitusest "sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada". Aga tõdeb kohe, et see on päris tõsine julgustükk.

Lisaks oleme soovitanud inimestel ka mitmekesi sõitmist - seltskond on liikluses paremini nähtav ja autojuhid hoiavad nendega ehk suuremat distantsi. Sellist võimalust pakuvad näiteks Eesti Rattarikkaks algatuse poolt korraldatavad rattaga töölesõidu reeded.

Milliseid võimalusi oskate algajatele linnaratturitele veel soovitada? Omast kogemusest või teooriast :)

Meie õuele veeresid ka eile mõned rattad. Eile õhtul sai Pääskülast kesklinna sõidetud ja täna Nõmmelt Pääskülla. Täitsa teostatav projekt, ei saa surma ega kedagi.  Olen enne ka kasutanud ratast kesklinnas toimetamiseks. Tipptunnil vägagi mõistlik.
Rattast ka: Jämedama ja ümara profiiliga rehvid on päris mõnusad kühmus kõnnitee ja äärekivide vahel sõiduks. Lenks pole päris minu käe järgi, aga see kuju käib sellise rattaga kaasa. Sadul on mugav ja vedrudega.
Käike on kolm, rummusisesed. Linnasõiduks täitsa piisav.
Puudu on täiesti hädavajalik kell. Inimene, kes uisutab või kõnnib ei kipu kuulma küll ratturit. Lähen ostan ise ja panen külge. Kes saab tulevikus ratta nr 38 siis sellel saab kell küljes olema :P. Liikluseeskiri isegi näeb seda ette mu teada.
Varem kiivriga sõitnud pole. Aga tunnistan, et täitsa mugav. Uurisin juba hinda ka, 590 kohaliku raha.
Mulle igatahes meeldib. 

Kardan, aga mis siis...

Hei!

Olgu kohe alguses ära öeldud, et minu jaoks on rattarikkad projekti näol tegemist isikliku eksperimendiga hirmust vabanemise teel. Erinevalt ehk teistest kasutajatest, ei oska mina veel karta autosid, kaasliiklejaid ega koduloomi. Mina kardan üleüldse ratta selga istuda.
Hirm pärineb aastaid tagasi toimunud kergest liiklusõnnetusest, mille tagajärjel ma kraavi lendasin ja enam ratta selga istuda ei julgenud. Nii siiani.

Aga et hirmust muud moodi ei vabane, kui tuleb talle suurte silmadega otsa vaadata, siis siin ma olen.

Eile sain endale ratta. Esimesed katsetused Kaarli puiesteel võtsid käed ja südame sees ikka korralikult värisema. Kõige esimene hetk enne sõitma hakkamist oli kohutav - ratta selga istuda lihtsalt ei julge. Nuta või naera, aga ei julge. Kolleegi abiga sain rattale ikka hoo sisse ja esimesed meetridki sõidetud. Enamuse teed Vabaduse väljakult Niguliste tänava rattaparklasse sai tehtud ikka ratas käekõrval - kõnniteed on hirmus kitsad, inimesi liiga palju ja minu hirm veel koletult suur. Kolleegi pakkumine mind esimesel õhtul autoga koju aidata tundus taevase kingitusena. Aga et harjutamine teeb meistriks, luban endale, et alla ma ei anna! Kui vihma ei saja, lähen õhtul Kadriorgu harjutama!

Täna hommikul rattaga tööle!

Hommikul kell 8:04 helistas Ülane.

"Magasid või!?" küsis ta murelikult (pisikese irooniaga).

"Jaa," ütlesin uniselt.

"Kas sa mäletad, et pidid ratta järele tulema?" tuletas ta meelde.

Mäletasin küll... Mina nimelt ei usu, et Tallinnas on võimalik rattaga sõita. Liiklus on lihtsalt nii kaootiline ja jõhker. Ülane ütles kunagi ühel koosviibimisel, et UusMaa osaleb Rattarikkaks mingis projektis, kus Hawaii Ekspress annab kaheks nädalaks rattad kasutada. Ütlesin tookord, et oleksin hea meelega nõus proovima. Nüüd jõudis see aeg kätte.

Põnevuseõhin südames põksumas astusin UusMaa poole. Kaubamaja ees polnud veel tavapärast tunglemist-sagimist. Inimesed ruttasid mõtlike nägudega tööle, kooli, vanaema juurde, bussi peale, trammipeatusesse. Ka Ave-Miina jäi silma, kui bussiterminali uksest sisse lipsas.

Jõudsin Rävala puiesteele. Havaii Ekspressi kaubik oli kenasti end tänava äärde parkinud ning sisu majaseina äärde sätitanud. Seal oli naistekaid ja meestekaid. Ülast ei paistnud, aga märkasin Markot, kes ühe meesteka juures askeldas. Tervitasime.

Siis tuli Ülane.

"Eeerik!" hõikas ta ja sõitis pakikal istudes, laialt naeratades, parkimisplatsile(vt I pilt järgmises postituses).

Valisin endale meesteratta, sättisin sadula paika. Kirjutasin lepingule alla. "Kas kiivrit ka saaks?" küsisin. Sain endale kiivri. JESS!

Tööle jõudsin vahejuhtumiteta. Autojuhid olid viisakad ja teed sõidetavad. Lenks veidi põrutas. Omale ostaks ikka esihargi vedrudega ratta ;)

Usun, et need nädalad rattaga tulevad mulle kindlasti kasuks.

Taas uued kontorirotid rattarikastusid

Tänasel vihmasel hommikupoolikul läks meie kampaaniarattaarsenal taaskord uute vaprate tööinimeste kätesse. Järgmised kolm nädalat keeravad hommikuti tööle ja õhtul koju sõites lenksu ligi viiskümmend inimest, kes töötavad Uus Maa Kinnisvarabüroos, Delfis, Tallinna Linnavalitsuses, Tallinna Vees ja Elektriraudtees (viimased kaks kusjuures riimuvad väga kenasti, eksole).

Üsna pea lisanduvad nad ka meie Rattarikaste blogi autorite ridadesse, seega teretulemast!

Loodame, et märkate oma kolmenädalase kogemuse jooksul tänaval piisavalt palju põnevaid asju, et neist meie blogis pajatada ja seeläbi ka auhindadele pretendeerida :)

Siin aga väike fotomeenutus meeleolukast hommikust:

Rattarikaste read täienevad

Täna hommikul saavad rattarikkaks sellised ettevõtted ja asutused nagu Uus Maa Kinnisvarabüroo, Tallinna Vesi, Tallinna Linnavalitsus ja Elektriraudtee.

Peagi muljetame juba täpsemalt.
Seniks aga stay tuned! :)

Inetud žestid ratturite suunas

Liina kirjutab oma blogis sellest, kuidas üks ärritunud autojuht tema pihta sülitas.

http://kepphobune.wordpress.com/2009/06/03/oht-ratturitele-tattipritsivad-autojuhid/

Õnneks on sellised tüübid liikluses siiski erandid :)



















Foto: http://alchemistpoonam.wordpress.com/2008/07/08/5-types-of-people-i-hate/

Jabur liikluskorraldus Tallinna sadamas

Sofie pajatab oma blogis sellest, kuidas Tallinna sadamas (loe Eestimaa väravas) rattaliiklust absurdiloogika järgi on korraldatud.

http://sofiemaailm.blogspot.com/2009/05/eesti-rattarikkaks.html

Riigikogu ei taha jalgrattureid kõnniteele

Rahvusringhäälingu raadiouudised andsid äsja ülevaate Riigikogus toimunud lugemisest, kus oli taaskord arutlusel roheliste esitatud eelnõu, mille kohaselt võiks jalgratturid lubada liiklema kõnniteedele.
http://vikerraadio.err.ee/klipp?main_id=2347397&s=start

Uudist refereerisid ka Delfi ja ERR online uudised:
http://uudised.err.ee/index.php?06166597
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=23698425

Teema on pälvinud tähelepanu ka juba varasemalt meie blogis:
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/kas-te-toesti-ei-soida-kunagi-konniteel.html#comments


Millisel seisukohal on selles küsimuses oma senise kogemuse põhjal elionlastest rattarikkad?































Foto: http://indyculturaltrail.org/blog/tag/complete-streets/