RATTARIKKAD RATTARIKKAD RATTARIKKAD RATTARIKKAD RATTARIKKAD

Linnaratturid teevad kunsti

2009-09-16T11:19:00.002+03:00

Festival Plektrum koostöös arhitektibürooga Allianss Arhitektid algatab järgmisel nädalal põneva projekti, milles on ühendatud kunst ja liikluskorraldus. Kõigil linnaratturitel on aktsiooni käigus võimalus salvestada m-positsioneeringu abil anonüüümselt oma sõidutrajektoor ning sellest sünnib rattaliiklusvõrku jäljendav kunstiteos, mis aitab samas linnaplaneerijatele näidata, kus ratturid tegelikult liiguvad ning millistes piirkondades rattateid tegelikult vaja on.

Rohkem informatsiooni aktsiooni kohta saab siit.

Võtkem osa! :)

Tublile rattarikkale preemia

2009-09-04T11:25:00.004+03:00

Kampaania on selleks korraks läbi ja aeg on välja kuulutada lubatud autasu.

Loosimisel osalesid need tublid inimesed, kes olid kampaania käigus võtnud vaevaks oma kogemusi ja mõtteid ka blogi vahendusel vähemalt kolme postitusega teistega jagada.

Loosiõnn naeratas sel korral esimeste rattarikaste seas linnaliikluses rattaga seigelnud Laurale Vikerraadiost, kes saab oma väikse aga tubli panuse eest kingituseks HAWAII EXPRESSI KINKEKAARDI väärtuses 5555 KROONI :)

PALJU ÕNNE!!!

Jalgpallimängule rattaga!

2009-08-07T13:26:00.003+03:00

Mina, kes ma siin ükskord kurtsin, et FC Flora / Eesti Jalgpalliliit pole veel möelnud sellele, et spordivöistlusele vöiks ka rattaga tulla tõden rõõmuga, et nüüd on nad seda teinud.

Brasiilia vutimatšile tulijad saavad ratta valvatasse parklasse jätta

Järgmisel kolmapäeval püstitab SA Tallinn 2011 Lilleküla staadioni kõrvale rattaparkla, samas toimuvad ka noortepäeva üritused.

Rattaparkla asub Lilleküla staadioni kõrval asuval harjutusväljakul ja parkimist aitavad korraldada kultuuripealinna vabatahtlikud, teatas SA Kultuuripealinn.

Valvega ja tasuta parkla on avatud kolmapäeval, 12. augustil kella 14 kuni südaööni. Parklas on kohti vähemalt kahesajale rattale. Varasem kogemus on näidanud, et rattaid mahub parklasse enamgi.

Samal platsil toimuvad ka Noortepäeva üritused. «SA Tallinn 2011 seisab selle eest, et jalgrattur oleks Tallinna tänavapildi lahutamatu osa; et keskkonnasõbralikku ratturit ei vaadataks kui mõnda imelooma ning et ratast oleks alati võimalikult mugav ja lihtne parkida. Usun, et meil on õnnestunud inimeste suhtumist muuta,» rääkis sihtasutuse juhataja Mikko Fritze.

Eesti Noorteühenduste Liidu korraldatava noortepäeva «Aktivist töötuks ei jää!» programmiga saab tutvuda veebilehel. Samas avatakse ka velokuur «Tuuni oma ratast», kus saab asjatundjate abiga oma vana ratast tuunida.

SA Tallinn 2011 toetab oma rattaparklaga liikumist «Eestimaa rattarikkaks!».

Ma tollele Brasiilia mängule ei lähe, aga tahaks, et traditsioon jätkub ka edaspidi toimuvatel mängudel, millel plaanin kindlasti kohal olla. Loodetavasti rattaga :)

ma näen nii selgelt nüüd

2009-08-04T22:25:00.003+03:00

niiih.
Täna oli siis 2. päev juba ilma rattata. Peab ütlema igatseb selle järgi. Kui rattaga sai tööle ja sealt koju 2-3 kiiremini, siis trepist ülesse minek oli ilma rattata siiski ainult mõned sekundid kiirem ja nahk oli ainult veidi kuivem kui rattaga liikudes. Ainuke asi, mis mind rattaga liikumisel häiris ja mida ma ära ei suutnud õppida oli ustest läbi minek. Kõik uued uksed on ju automaatselt sulguvad ja küll mul jäi sadul ette ja siis pedaalid ja lõpuks lenks rebis mu ipodi kõrvust välja. Aga trepist ülesse minek oli täitsa selge - tuleb lihtsalt õigest kohast kinni võtta ja toetada õige koha vastu ning siis sai lausa ratas ühes käes ja toidukott teises käes trepikõndi harrastatud.

Ma tean, et see on seadusevastane, kuid mulle meeldib ikka kõnniteedel sõita. Kuna ma olen nii palju kukkunud erinevates kohtades ja luid murdnud, siis nüüdseks natukene ikka kardan tihedama liiklusega sõiduteed. Autosid vurab ikka nii palju ja piisab kui üks neist ei pane tähele, et sa rattaga tee ääres vingerdad. Lisaks ma olen kahel korral jalgrattaga kukkunud keset sõiduteed selle pärast, et kett tuleb kõige vähem sobivamal hetkel maha. Kuid siit ka moraal, et enne sõitma asumist tuleb ratta tehniline olukord üle vaadata;)

Kas Hawai express laseb nüüd sügisel ka rataste hinnad alla?
:)

ja loomulikult üks kruisimise lugu

Rattaparkla kogemus põhjanaabritelt

2009-08-03T14:04:00.003+03:00

Juuli alguses hõiskasime Laulu- ja Tantsupeo rattaparkla üle ning järeldasime, et eestlased on ikka üks vinge rattarahvas küll, et ühele peole nõnda palju rattasõpru kokku tulnud.

Tuleb välja, et põhjanaabrid korraldasid Turus samal ajal suurürituse Ruisrock 2009, mille rattaparkla tegi meie omale silmad ette, kordades lausa.

Järeldus - meil on veel, kuhu areneda.
Veenduge ise:

Foto: Hetlin Villak

Kõige kiirem abi kesklinnas - rattakiirabi!

2009-07-30T15:16:00.003+03:00

Tallinna Kiirabi viib augusti ja septembri kuu jooksul läbi pilootprojekti, mille käigus saadab raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse inimestele esmaabi andma rattakiirabi.

«Projekti eesmärk on kiirendada abi kohalejõudmist raskesti liigeldavates Tallinna linnaosades, eriti vanalinnas. Tallinna kesklinnas on 46 000 elanikku ja lisaks külastab piirkonda, põhiliselt vanalinna, aastas ligi miljon turisti, siin toimuvad vabaõhuüritused ja ekskursioonid. Samas on kiirabi kesklinna tugipunkt vanalinnast eemal ja autoga ligipääs kitsastel tänavatel võtab aega,» ütles Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas.

Loe projektist lähemalt siit.

Tundub, et rattaga liiklemise eelised on jõudnud juba tavaliiklejatest kaugemale. Kergemate juhtumite puhul on asi ju igati õigustatud. Nii nagu ei vaja kiirabiautot turgutamist vajav minestanu, ei vaja ka tuletõrjeautot põlev prügikast. Seega võiks järgmise pilootprojektina alustada linnas patrullimist kustutitega varustatud rattatuletõrjujad :)

Foto: mtobikes.com

Ratturisõbralik Madonna :)

2009-07-30T15:00:00.007+03:00

Just nii - 4. augustil toimuva Madonna kontserdi ajaks püstitab SA Tallinn 2011 lauluväljakule rattaparkla kõigile neile, kes loobuvad ummikus istumise, parkimiskoha otsimise ja bussiootamise "mõnudest" ja tulevad kontserdile rattaga.

Parkla püstitatakse samasse asukohta, kus see oli juuli alguses Laulu- ja Tantsupeol - Mere väravate kõrvale.

Foto: www.treehugger.com

4 days to go

2009-07-29T22:26:00.003+03:00

Heipa!

Ma vaatan, et siin üks eelmine postitaja rääkis, et tal on korviga ratas ja saab ülikonnas sirge seljaga ringi sõita. Kas see tähendab siis seda, et leidus ka selliseid rattaid, mis olid meeste raami ja korviga? Kui mul oleks nädal-kaks tagasi võimalus selline ratas valida, siis see pisike macho minus oleks selle ära keelanud, kuid nüüd, kus ma olen mitmeid kordi pidanud töölt koju minnes poest läbi käima siis, on ikka kulm kipras küll kui pean sõitma ühes käes kilekott ja teisega lenksust kinni hoidma. Pakikale ei julge ka asju sõidu ajaks jätta. Hakka või seljakotiga tööl käima. Kuid siin tuli jälle jalgpiduri eelis välja - selleks, et hoogu vähendada, ei peagi käed lenksu küljes olema. Ma olen nii ära harjunud, et pedaalidega tagurpidi ringe enam teha ei saa ja juba kujutan ette, et käsipidurite peale tagasiharjumine saab elamusterohke olema:)

No ja siis mulle meeldib lukusüsteem - kinnitatud ratta külge ja ei ole ohtu, et sõidu ajal ära kaob ning mingi toru/aia külge lukustamine käib kaa kiirelt.

Üks lugu, mida tasub päiksepaistelise ilmaga kuskil rannas kruisides kuulata;)

Inimesed, kandke kiivrit!

2009-07-28T09:33:00.004+03:00

Pärast rattaga tööl käimist läksin õhtul jalutama ja nägin kõhedustekitavat vaatepilti Rävala puiesteel. Autode vahel keset teed seikles rattaga üks tütarlaps ja ta tundus rohkem kui kaitsetu, sest tal ei olnud peas isegi elementaarset kiivrit! Teiste postitustega tutvudes sain ka teada, et kõnniteel tegelikult rattaga sõita ei tohikski, kuid ilma elementaarse kaitseta autode vahele veerema minna ei ole minu arvates ka kõige mõistlikum mõte. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on ka meil hakatud kiivrist lugu pidama. Ise õppisin seda kasutama rulluisutades ja nüüd on ilma selleta sõites kuidagi kõhe tunne. Veel kõhedam on vaadata eelpool kirjeldatud seiklejaid. Ilma kiivrita sõita on minu jaoks sama kui lahtise turvavööga autoga kimades. Kui aeg küps, võiks see küll peagi ka LE-s kajastuda, äkki tulevad inimesed siis paremini kaasa.

Kuigi jah, ükspäev kui vihma ladistas, sõitsin ise ka rattaga koju vihmavarju pea kohal hoides ja ühe käega manööverdades. Polnud sugugi nii lihtne ega ohutu, kuid kohale jõudsin, poolkuivana :-) ja päris tore oli tegelikult!

Lukustatud trepikoda ei garanteeri ratta turvalisust

2009-07-24T09:14:00.003+03:00

Tänases Postimehes kirjutab Tuuli Koch sellest, kuidas paljud inimesed peavad oma lukustatud trepikodasid ratta hoidmiseks piisavalt turvaliseks, kuid tegelikkuses pannakse politsei andmetel enamus rattavargustest toime just seal.

Hoidkem oma vara!

Foto: www.guardian.co.uk

Kena rattakogemus Ahvenamaal

2009-07-22T16:49:00.006+03:00

Käisin juulis Ahvenamaal Soomes rattamatkal. Sõita oli väga hea, sest jalgrattateede võrgustik on väga hästi arendatud ja tähistatud. Maastik oli kena ja mis peamine, ratta seljas ja sinna tagasi istudes oli turvaline tunne. Paar korda aga ehmusin selle peale, et meie taga sõitev auto jäi meie, ratturite taga, peaaegu seisma. Esimene mõte tuli pähe, et mis ma nüüd valesti tegin? Aga kuna sõitsime kerges kurvis, ootas Ahvenamaa autojuht kiirust maha võttes, kuni tee oli täiesti sirgeks keeranud, võttis taas hoo üles ja möödus meist ettevaatlikult. Ülim aupaklikkus ratturi vastu! Mitmel korral kogesin, kuidas autod võtsid hoo maha ja pakkusid turvalist ruumi kohati ka sellistel rattateedel, mis kattusid autoteedega.

Ja veel, meie grupijuht soovitas korduvalt, kui keegi hakkas poodi minnes ratast lukustama:"Harjuge ära, et siin ei varastata!" Harjumine oli kiire tulema, aga kodus tasub vist siiski ettevaatlikum olla nii ratta lukustamise kui enda hoidmisega teedel. Igapäevane reaalsus on siiski karmim.

2009-07-22T14:48:00.002+03:00

Olen nüüd nädalapäevad ja tsipa peale oma uhke linnarattaga ringi vuranud. Töötee on mul küll lühike, aga muude asjatoimetuste tarbeks olen ikka ka siia sinna pikemaid otsi ette võtnud.
Laias laastus tuleb tõdeda, et ega see Tallinnas liiklemine nüüd täitsa ülemõistuslik enesetapukatse ei olegi :)
Ühel päeval Linnu teed pidi Mustamäe poole liikudes küll sain autojuhi pahameele osaliseks – tuututas ja mööda sõites vehkis arusaamatult kätega. Ei teagi kohe mis teda häiris :( sõitsin kenasti tee ääres (no mis teha kui meil ei ole veel kõikjale pääsemiseks vajalikke rattateid ja kõnniteed on ikka jalakäijate pärusmaa), samuti oleks ta pidanud minust möödumiseks kenasti oma sõidurajaga hakkama saama - aga no see selleks.
Eile seevastu, samal teelõigul, mööduti minust väga aupaklikult ja arvestavalt.
Tundub, et autojuhid on ratturite hulga suurenemisega harjuma hakanud. Au ja kiitus neile :)

Jalgrattaparklas vaid valve ja minu ratas

2009-07-21T15:40:00.004+03:00

Ühel päeval nägin Liivalaia tänaval neidu vahval korviga linnarattal, kiiver korralikult peas ja seelik stiilselt tuules lehvimas. Märkasin kohe ka rattarikkaks kleepsu, sest teadsin, et varsti tuleb meil endilgi võimalus selliste ratastega liigelda. Tekkis kohe isu. Ma ei ole küll kunagi isegi mitte mõelnud, et tulen rattaga tööle. Elan 20 minuti jalutuskäigu kaugusel oma töökohast. Täna jõudsin kohale 5 minutiga. Leidsin Estonia teatri tagant üles luksuse nimega valvega jalgrattaparkla. Minu suureks imestuseks ei olnud seal ühtegi ratast. Vaid "valve" istus eemal pargipingil ning oli täiesti olemas. Meesterahvas aitas mul ratta kenasti lukku panna. Kui lõuna ajal väljas tiiru jalutasin, oli minu nr 6 ikka seal üksi. "Inimesed, miks te ei kasuta sellist head võimalust?" hüpleb mul siiani peas.

Kultuuriministeeriumi töötajatest sõidab rattarikkaks ratastega veerand meie kollektiivist. Meid ei ole küll palju, kuid see on päris arvestatav osa. Olen nii mõnegi käest kuulnud, et rattaga on tegelikult palju mõnusam tööle tulla. Igatahes plaanin ka ise vähemalt nädala lõpuni rattaga tööle liigelda ja eks ma valin siis pikema tiiru.

Jalakäija ja rattur on ka inimesed

2009-07-20T15:09:00.002+03:00

Tartu Postimehe reporter Jüri Saar kirjeldab ratta- ja kõnniteede olukorda Tartus ning tõdeb, et linnaisad peaksid tähelepanu pöörama ka ratturite ja jalakäijate olukorra parandamisele. Sest kõik valijaid ei sõida autodega :)

Tema mõtted ja kirjeldused on ka tallinlastest ratturitele väga tuttavad - nagu meie blogistajad varemgi on märkinud, jääb sageli mulje, et rattaliikluse planeerimist tehakse siingi ülekäe ning peamiseks eesmärgiks ei ole mitte olukorra parandamine, vaid kohustulike tingimuste täitmine nö "linnuke kirjas" põhimõtte järgi.

Lugege artiklit ja veenduge ise.

Korv on põhiline

2009-07-16T13:28:00.003+03:00

Minul pedaalida Classic mudel. Arvestades seda, et igapäevaselt kasutada üks universaalne Helkama ratas, millega saab nii 30 km tuure ette võtta ja ka poest värvi tuua, siis Classic midagi muud. Classic siis selline naisteka tüüpi kõrge lenksuga linnaratas, millel suur pehme iste ja korv nina ees. Boonuseks kolm rummukäiku. Selle ratta kõige olulusem komponent on korv. Ilma korvita ei ole see ratas enam see ratas.

Mida sellega teha saab: ülikonnas selg sirgelt tööle sõita, raamatuid vedada, turult kaupa tuua, trenniriideid vedada ja prügi välja viia.

Mida sellega teha ei saa: sõita maanteel 40 km tunnis seljas neoonrohelised ratturipüksid ja seljataskus banaan. Samuti ei sobi see klassikokkutulekule minemiseks, sest enamus inimesi arvab, et sa said selle vanaemalt päranduseks.

PS. Veel ei ole leidnud rakendust pakiraamile. Mida sellega teha? Turul soovitati selle peal talvekartulikotte vedada.

pidurid, pidurid, kus on pidurid...

2009-07-15T13:44:00.003+03:00

Täna võtsin lõuna ajal siis uhke linnaratta ja otsustasin keskturule maasikaid ostma minna. Olin oma uue sõiduvahendiga teinud eile väikse tiiru parklas ja kursis, et harjumuspäraseid käsipidureid sellel isendil ei ole.. Seega olin pisut ärevil kuna tavapäraselt sõidan oma maastikurattaga, millel sõrmeulatuses pidurikang (mida linnaliikluses ikka päris tihti vaja läheb).
Esimese apsaka tegin kohe esimesel tänavanurgal, kus ootamatult hüppas teele mitu tädikest ja mina sõrmed püsti harjumuspäraseid pidureid otsisin - mida ei olnud, olid pidurid. Siis meenus, et ahjaa - pedaalid! Õnneks olid tädid sama krapsakad eest ära hüppamisel kui ette hüppamisel ja suurem avarii jäi tulemata. Edaspidi olin ettevaatlikum ja sain terve naha ja rattaga kontorisse tagasi. Kuigi peab tunnistama, et pedaalidega pidurdamisega ma ära ei harjunud ja tundsin end veel päris ebakindlalt.

2009-07-15T09:05:00.002+03:00

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis lahkusin eile töölt põnevusega. Ootas ju mind all parkals ratas millega järgevate päevade jooksul mõnusalt ringi vurada. Kiiver ja võtmed näppu ning juba olingi teel kohtumisele rattaga. Ratas nagu ratas ikka, aga... Esimene üllatuse tabas mind juba visuaalsel vaatlusel - ei mingeid kange sõrmede all!?! sellel rattal on vaid jalgpidurid!?! Väike tiir parkals (sein ning piirded jäid omale kohale) ja siis kodupoole. Sõit kulges ilma suuremate viperusteta - fooride taha saisma jäämine ehk siis jalgpiduri kasutamine ja kontsakingade olemasolu (sest just need mul jalas olid) olid veidi harjumatud, aga elusalt sain pärale :) Ja siis tabas mind teine üllatus - see ratas oli üsna raske (võrrelduna alumiiniumraamiga maastikurattaga), aga no mis see ikka tugevale eesti tütarlapsele teeb, rattas kaenlasse ja trepist ülesse :) Õhtul sai veel kesklinna liiklustingimusi testitud ning tänane tööletulek oli juba lausa lust :)

vasika esimese päeva vaimustus

2009-07-15T08:57:00.003+03:00

õuu-jeee

sain lõpuks oma kruiseri kätte. näeb suhteliselt selline välja nagu ma oma unenäos olin lootnud.

kahju, et ma nii kesklinnas elan. Ma saan sellega tööle ja sealt tagasi sõita väga lühikest aega. Vb peaks siis pikema trajektori valima? Igal juhul, nüüd on motivatsioon hommikul varem ärgata VEEL suurem - no et saaks baigi otsa varem istuda ja ilusa ilmaga, kui liiklust veel vähe on, mõnusalt töö poole kruisida. Ja nagu eelnevad sissekanded on tunnistanud, siis tekkis ka kohe kinnisidee endale säärane sõiduriist päriseks (eestlaslikult) "muretseda".

Andsin kärmelt ka oma sõpradele, kes varem on kurtnud: "M, miks sul ratast ei ole?!?", teada, et olen paar nädalat mobiilne ja loodetavasti nad kannavad selle eest hoolt, et minu kodu ja kontori vaheline lühike distants saaks tasa tehtud mõnes maalilisemas keskkonnas pedaalitamisega.

baaisikl-baaisikl

P.S. Jalgpidur ruulib!

Põnevad rattaseiklused Tallinnas

2009-07-14T21:27:00.003+03:00

Sel reedel ja laupäeval on meie rattarikastel võimalus nautida oma uusi raudseid ratsusid ja võtta osa Tallinn 2011 korraldatud toredast ettevõtmisest, mille käigus toimuvatel rattaretkedel räägivad põnevaid lugusid Tallinnast Artur Ümar ja Oliver Orro Tallinna Kultuuriväärtuste Ametist.

Reedel, 17. juulil kell 19.00 stardib õhtune rattaretk "Mereäärsed lood rattasadulas" Admiraliteedi infotelgi juurest Piritale. Laupäeval, 18. juulil kell 13.00 algab samast paigast retk Paljassaarele. Korraldajad paluvad retkele kaasa võtta juua ja võileibu, et ligi kaks tundi kestva retke ajal keha kinnitada. Mõlemale matkale mahub 30 sõitjat, mistõttu on vajalik eelregistreerimine hiljemalt 17. juulil kell 16.00 aadressil Triin.Mannik@tallinn2011.ee.

Tõotab tulla elamusterohke nädalalõpp :)

Rattata

2009-07-14T16:44:00.002+03:00

Esmaspäeval tagastasin ratta. Ma ütleksin, et kahju oli - oleks veel tahtnud hommikuti ärevalt taevasse vaadata, et kas saan kuivana tööle, arutleda mõttes, et kas täna saan veel kiiremini kui eile, kas seekord lähen siit või sealt kaudu, kuidas täna sellest kurjast koerast mööda saan ja kas täna jälle tulevad vastu needsamad näod, kes igal hommikul :).
Rattanädalad olid minu jaoks kahte moodi huvitavad - kogemus linnas sõitmise osas oli õpetlik. Ühest küljest, sain selgeks, et rattaga linnaliikluses sõitmine pole võrreldav lõõgastava metsateel väntamisega, ent tähelepaneliku ja tasakaaluka sõiduga ning sobilikku-õiget trassi valides siiski kiire, lahe, säästlik, mugav, huvitav, paindlik. Teisest küljest tekkis minus autojuhina austus ja tähelepanu ratturite suhtes, keda enne pigem tülikateks ja hulljulgeteks pidasin.
Kampaania läks mulle igati korda - olen kindlalt otsustanud endale soetada linnaratta ja edaspidi ikka ja jälle rattaga tööl käima hakata ning ka vabal ajal rohkem auto asemel rattaga liikuda. Selle kahe nädala jooksul sain muidugi tõestuse ka sellele, et kuulun ikkagi seda tüüpi rattasõprade hulka, kelles sellist vaprust siiski ei ole, et vihma, tuule ja külma ilmaga auto asemel rattasõidu kasuks otsustada.

Uus elu

2009-07-14T16:42:00.003+03:00

Tänasest alates panen end uutmoodi proovile. Pole nimelt mitte kunagi varem linnas rattaga sõitnud, sest mul on tugev eelarvamus, et Tallinnas on eluohtlik rattaga sõita. Ja nüüd kavatsen sõita koguni 2 nädalat. Eks näi, kui turvaline ja kiire see transpordiliik on.

Jälle uued rattarikkad! :)

2009-07-14T16:14:00.003+03:00

Täna liikusid meie rendirattad taas uutesse kätesse. Sedakorda saavad rattaga liiklemist kahe nädala jooksul proovida kultuuriministeeriumi ja selle allasutuste, Tele2 ja EASi töötajad.

Loodame peagi ka nende kogemustest meie blogis lugeda :)

Ka õllesummerdajad on oodatud rattaga

2009-07-09T16:21:00.003+03:00

Laulupeo kogemus näitas, et kui tingimused on loodud, eelistavad paljud jalgsi ja autoga liiklemisele rattasõitu. Nii on ka Õllesummeri korraldajad loonud külalistele rattaparkla, milles seekord küll valvet ei pakuta, aga spetsiaalne rattapiletisüsteem peaks siiski tagama selle, et ükski kurikael ürituse alalt varastatud rattaga välja ei pääse.

Lugege lähemalt Õllesummeri rattaparkimise korraldusest siit.

Foto: www.e24.ee

Tundub, et üritustekorraldajad on mõistnud, et ratturitega arvestamine ei ole lisakohustus, vaid võimalus suuremale hulgale külastajatele positiivset elamust pakkuda :)

Paljud laulupeolised tulid ratastega

2009-07-06T15:03:00.003+03:00

Nädalavahetusel toimunud pidustuste jaoks loodud rattaparkla õigustas ennast 100%liselt. SA Tallinn 2011 teatab, et tippajal ehk pühapäevase kontserdi ajaks oli Lauluväljakule pargitud üle 500 ratta, kirjutab Eesti Päevaleht Online. Võimas! :)

Foto: SA Tallinn 2011

Esimesed päevad rattaga tööle

2009-07-03T10:38:00.004+03:00

Otsustasin rattakampaaniaga liituda, et ära proovida linnarattaga sõitmise ja linnas sõitmise. Hawai ja minu tööandja ühiskampaania andis selleks suurepärase võimaluse. Minu kogemused rattasõiduga on piirdunud ikkagi äärelinnas, mere äärde ja "maal vanaema juures" sõitmistega. Seega minu esimene rattasõit töölt kesklinnast koju tekitas ausalt pisut ärevust. Olin tee eelnevalt läbi mõelnud. Õnneks kodu asub kesklinna suhtes just nii, et otsem tee väldib suuri liiklussõlmi ja trassidel sõitmist.
Juba minu esimene sõit koju, vaatamata sellele, et enamasti eemal suuremast liiklusest, siiski veenis mind, et ilma liikluseeskirjades/korralduses orienteerumise ja autojuhi kogemuseta võib rattaga liiklemine päris ohtlik olla. Kodutee (ca 4,5 km) jooksul oli päris mitmeid olukordi, kus autojuhina oskasin aimata, kust poolt mind oht võib varitseda (näiteks parempööret tegev auto, kui mina aga otse sõidan, auto teed ei anna), või kuidas peaksin liiklema (nt kui tee muutub poole pealt ühesuunaliseks (vastasuunaliseks) ) jms. Mu peas (muidugi kiivri all) keerlesid hoiatussõnumid, mida koju jõudes kindlasti oma teismelistele järeltulijatele pean südamele panema - nad sõidavad ratastega üpris tihti ka liikluses. Muidugi kodus ei saanud mu "õpetused" ja kogetud ohukohad mitte just ülemäära huvitatud ärakuulamist, hoopis nalja tegi neile. Ei tea kas mu ohutunne on liiga kõrge...
Väga piinlik ;) aga ei möödunud ka mu sõit väikese kukkumiseta, aga kiirus oli väike, haiget ei saanud, ümber eriti inimesi ei olnud, ja mis peamine: kiiver peas ja päikeseprillid tagasid ka piisava anonüümsuse:). Kukkusin tõesti ilmselt oma kogenematusest, aga asjaolu, et takistuseks sai jalgrattateele pealesõidu serv, mis ei olnud sõidusuunaga risti vaid niimoodi küljele viltu, mis esiratta viltu tõmbas, pööras mu tähelepanu sellele, et jalgrattateede pealesõidud ei ole ikka täiesti ohutud.
Ka sain aru, et ohutuse nimel pean ikkkagi liikluseeskirju eirama - näiteks kitsal autosid täis pargitud sõiduteel, kus peaks sõitma sisuliselt vastasvööndis, sõidan küll kõnniteel. Pidev ümberlülitumine "sõidukist -jalakäijaks" ja tagasi on vist osa linnajalgratturite elust, kuigi liikluseeskirja järgi peaks vist teisiti olema.
Esimeste sõitude kogemuse põhjal võin väita, et rattaga ON mõnus tööl käia - muidugi eelduseks ilus ilm. Võin väita ka et ajaliselt tulen sama kiiresti kui autoga, hommikune kerge füüsiline tegevus annab päevale hea alguse ja tööpäeva lõppedes on kuidagi selline avaruse ja värskuse tunne. Huvitav fakt on see, et autoga tööl olles venivad tööpäevad tihti pikaks, justkui ei saa päevale punkti panna ja muudkui venitad ja lõpetad, kuni kell on juba teabkuipalju. Nüüd rattaga aga märkan, et kohe kui kell kukub olen stardivalmis ja enda jaoks õhtud hoopis pikemad.
.. aga ma ei tea mis saab täna töölt koju minemisega... - vaatan praegu vihma sajab - aga mul ei ole vihmariideid. See on nüüd siis see osa, mis mugavustsoonist (st. auto) väljumisega kaasneb... Loodan enda meelekindlusele ikkagi rattaga koju täna minna :)

Rattaparkimisalal laiutav auto

2009-07-03T10:27:00.002+03:00

Pärnu maanteel Swedbanki IT maja ees olevas parklas on ratta hoidmiseks justkui kõik võimalused olemas. Aga kui autoomanikud on hoolimatud, ei pruugi sellest piisata.

Laulu- ja tantsupeolistele tasuta rattaparklad

2009-07-01T10:25:00.003+03:00

Et vähendada laulu- ja tantsupeoliste jalavaeva ning säästa neid liiklusummikutest, avab sihtasutus Tallinn 2011 reedel Tallinna lauluväljakul ja Kalevi staadionil tasuta rattaparklad, kirjutab Delfi.

Bussid, trammid, autod on sel nädalavahetusel nendes piirkondades võrdlemisi ebamugavad liiklusvahendid - rahvast täis ja liiguvad teosammul. Niisiis, kõik rattarikkad laulu- ja tantsusõbrad - ratastel peole!

Foto: Pärnu Postimees

Liina kiidab ratast

2009-07-01T09:43:00.003+03:00

Liina, kes selle nädala algul lõpetas oma rattakasutusperioodi, annab oma blogipostituses väikse ülevaate oma kogemusest ja kiidab ennekõike tema käsutuses olnud Classic Deluxe'i mugavust :)

Foto: http://kepphobune.wordpress.com

Esimene sõit tööle rattaga

2009-07-01T08:51:00.002+03:00

Osutuski siis eile võimalik ratas nö proovimiseks saada. Kahenädalase kogemusega loodan ka enda jaoks valiku teha: jääda autoga sõitma või võtta ratas tööl käimiseks.

Esimene kogemus oli muljetavaldav. Autojuhina vihastan, kui rattur üle sebra sõidab ja mitte ei lükka ratast käekõrval. Pool energiat hommikul läks rattalt maha ja rattale tagasi sebral.

Täna ilus ilm - väga nauditav oli!

Rattarikkus jõudis Swedbanki

2009-06-30T15:12:00.011+03:00

Tallinna asutuste rattarikastamise kampaania jätkub - täna sõitsid ratastest pungil Hawaii Expressi bussid Swedbanki õuele. Järgmised kaks nädalat proovivad linnaliikluses rattaga hakkamasaamist ligi 50 tublit pangatöötajat. Jõudu neile ja peatse kohtumiseni juba siinsamas blogis :)

Siin ka väike fotomeenutus rattajagamiselt:

Fotode autorid: Tiit Toimetaja, Priit Salumäe

Varaste eest kaitsev roostekamuflaaž?!

2009-06-26T10:48:00.008+03:00

Välismaised veebiavarused räägivad kavalatest kleepekatest, mis aitavad maskeerida oma kaherattalise kaaslase roosteplekiliseks peletiseks. Väidetavalt ei tule sellise maskeeringuga ükski varas selle peale, et muidu igati korralikku ja väärtuslikku ratast "laenama" hakata - see paistab lihtsalt liiga vilets välja :)

Ning väidetavalt on kamuflaaž seni igati edukalt töötanud, seega, kel huvi, võib siit endalegi neid kleepse tellida.

Fotod: http://lettershometoyou.wordpress.com

Iga päev rattaga tööle

2009-06-20T11:02:00.003+03:00

Kogu see rattarikkaks.ee kampaania on suurepärane, sest mu arvates on rattaga liiklejaid linnas korades rohkem kui eelnevatel aastatel ja see köik on väga lahe.

Aga. Too kampaania Reedeti koos rattaga tööle! vist väga ei töötand. Vähemalt suunalt Järve Selver > Kesklinn. Selles möttes, et eile söitsin taas tööle uhkes üksinduses - mul poleks olnud köigevähematki selle vastu, et keegi koos mu'ga oleks söitnud, sest eelmisest nädalast oli mul ainult head meenutada. Ega ma tegelikult ei kurda, sest mul väga vahet pole, kas söidan üksi vöi mitmekesi, aga rohkem rattureid on alati tore.

Kuidas teistest linnaosadest selle koos tööle söitmisega oli? Liiguti grupiti vöi üksi?

Ah-jaa eile koju söites oli mul kaaslane küll ja selline väga truu kaaslane. Nimelt tuul ei tahtnud hetkekski lahkuda - het-keks-ki. Sellel tuulel oli ka eesnimi - Vastu! 18 kilose (vöi ma ei teagi kui palju see ratas täpselt kaalub) rattaga VastuTuules 6 km'i on ikka äraütlemata raske (küll mul oli hea meel, et ma kaugemale söitma ei pidanud). Önneks polnud mul kuhugi kiiret ja nii me siis kahekesti koos Järve Selveri poole kulgesimegi - kohale jöudes oleks nagu läbinud mönusa aerooobse treeningu :)

Ma lähen järgmine reede jälle rattaga tööle. Ja esmaspäev ja neljapäev (teisipäev ja kolmapäev pole ju pöhjust tööle minna) ja nii edasi ja nii edasi :)

ratta kasuks

2009-06-17T18:12:00.003+03:00

Teetööde piirkonnast tihtipeale autoga läbi ei pääse, aga rattaga pääseb läbi peaaegu alati. Muidugi on kohti kus tuleb kasuks maastikuratta kasutamine.

tasuta valvega rattaparklad Vanalinnas

2009-06-17T17:32:00.004+03:00

Kui juhuslikult mõni veel ei tea, siis Vanalinnas on kaks valvega ja tasuta jalgrattaparklat. Üks on Harju tn ja Niguliste tn nurgal ja teine Pärnu mnt Valli tn nurgal (Viru trammipeatuse juures). Hea on see, et Valli tn jalgratta parklas (pildil) on alati vabu kohti. Näiteks kolmapäeval kell 16:00 polnud seal veel ühtegi ratast parkinud (mootorratas ei lähe arvesse). Kasutage neid julgelt kel sinnakanti asja. Väike jalutuskäik rattaparkla ja töökoha (või muu koha) vahel ei ole ju nii hull asi kui ratta turvalisus on tagatud. Kes kaugemal töötavad (peatuvad), neile soovitan parkida ratas nähtavale kohale kus palju inimesi mööda käib ja rattalukk tasub panna ikka ümber raami mitte läbi kodarate. Omast kogemusest võin öelda (mul on kaks ratast ära varastatud), et kaubaks lähevad kallid ja uued rattad. Minu rattad läksid kaduma kortermaja trepikojast. Üks oli hommikuks kadunud (ööseks ei tasu jätta ratast sellisesse trepikotta kus käib palju rahvast) ja teine läks õhtul 10 ajal sõbra pool käies - majal oli küll lukustatav aga suure klaasiga uks ja tänaval möödakäijad võisid näha ratast. Niiet öösel ja õhtuhämaruses tasub ratas kurikaelte nägemisulatusest eemal hoida. Igale probleemile on lahendus - see tuleb lihtsalt üles leida.

Rattavarastel näpud maha

2009-06-17T10:02:00.004+03:00

Seoses eelmise postitusega tuli mul meelde teema, mida ma olen tegelikult tahtnud juba varemgi küsida - kuhu ja kuidas teised rattarikkad julgevad oma ratast jätta?

Mina näiteks ei pea Tallinnas rattaga liiklemisel probleemiks mitte seda, et liiklus on ohltik ja muu sinna juurde kuuluv, vaid probleemne on hoopis see kuhu jätta oma ratas?

Mina ei julge lihtsalt tänavale (ka lukustatuna) oma velot küll jätta. On ju üsna ilmselge, et kurikaeltel on rattaluku löhkumine vägagi käpas. Näiteks eelmisel nädalal toimunud Eesti - Portugali mängule oleks tahtnud küll rattaga minna, aga paraku pole FC Flora / Eesti Jalgpalliliit veel möelnud sellele, et spordivöistlusele vöiks ka rattaga tulla. Täitsa möeldamatu on mu jaoks, et jätaksin ratta poe ette ennast ootama - no ei ole vöimalik. Isegi tööl vean ratast liftiga neljandale korrusele...

Eelmisel nädalal nägin üht ratast, millel oli sadul ära vöetud. Ma nüüd ei teagi, kas oli mönele möödujale see sadul niiväga meeldima hakanud vöi oli ratta omanik sadula kaasa vötnud, et oma ratast vargapoisile vähemahvatlevamaks teha :)

Ehk, et rattarikkad - kuidas käitute teie?

Esimene laenuratas varastati :(

2009-06-16T12:56:00.003+03:00

Eelmisel nädalal, millalgi ajavahemikul teisipäevast reede õhtuni kadus Rävala rattaparklast üks meie rattarikaste rendiratas.

Teeme sellest mõned järeldused:

Ratas, mis seisab juba mitu ööd parklas, leiab varem või hiljem uue omaniku.
Parkla kassa juures asuvat rattaparklat ei jälgi öösiti keegi, seega ei ole turvaline ratast ööseks sinna jätta.
Öö annab varastele palju pikki tunde aega nokitseda, seega ei hoia ka kõige kõige paremad lukud ratast varaste eest, kui ratas on jäetud parklasse ööseks.

Seega võib juhtumi võtta kokku järgmise üleskutsega: ärge palun jätke ratast parklasse ööseks. Kasutage seda eesmärgil, milleks need teile antud on - igapäevaselt tööle ja koju sõitmiseks.

4 on seltskond

2009-06-12T15:58:00.004+03:00

Täna hommikul kui ma kodunt välja tulin, siis olin ma tegelikult juba unustanud selle, et on reede ja reedeti söidetakse koos tööle (üleeelmisel reedel ma ju lihtsalt ei teadnud ja eelmisel söitsin tööle uhkes üksinduses nagu tavaliselt). Kolme ratturi koosliikumine mööda Pärnu mnt'd muidugi tuletas mul selle kohe meelde. Söitsin neile järgi ja edasi tulime juba rivis. Maru-uhke tunne oli ikka söita niimoodi mitmekesti koos - selline tunne, et vot nüüd näevad ju köik autojuhid, mis on popp ja kellega peab arvestama :) Ühe foori taga jöudis meile järele üks kärmem noormees ja siis oli meid foori taga lausa viis - rohkem on parem!

Mul oli kohe tunne nagu Londonis. Mitte, et ma seal oleks rattaga söitnud, aga olen näinud seal hommikust töölekihutamist. Rattureid on igat masti ja teele mahuvad köik.

Köik ratastele! :)

appi.. ratas on nüüd kondimootoriga

2009-06-12T08:55:00.002+03:00

Kuna ise olen motikafänn, siis oli "kondimootoriga" rattaga algul väga raske harjuda. Ma pole tükk aega sõitnud, esimesed ringid töö juures parklas olid väga emotsionaalsed. Peale tööpäeva siis suundusin iga kolmapäevasele swedbanki tervisejooksule metimetsa...mm.. polnud veel jooksma hakanud, juba olin higine ja väsinud. Probleeme tekitas sealne jalgratta parkla.. nii vähe oli ruumi ja minu üllatuseks oli seal palju rattaid, kõik olid risti-rästi, maas, postiotsas, ümber puu jne. Lõpuks siis sai joostud ja jälle probleem.. kuidas ma oma ratta nüüd teiste alt kätte saan.. õnneks oli seal nn valvur kes julatas oma abistava käe.
Hakkasin siis kodupoole sõitma. Sry, sõiduteele autode vahele ma selle rattaga ei lähe.. never.. elu on ikka liiga kallis. Õnneks oli jalakäijaterada koos rattateega. Alati kui ma autoga olin tööle tulnud, siis ma kirusin, et niipalju autosid ja ummikud ja inimesed ei oska üldse sõita jne. nüüd tundus mulle korraga, et tee peal ei ole üldse autosid, enamus liiklejaid on hoopis jalakäija- ja rattarajal. Mulle tundus või oli see lihtsalt paranoia, et kõik tänavapilgud olid mulle suunatud. Inimesi kõndis seal niipalju, mõned seisid ja ajasid juttu ning tekitasin bussipeatustes ummikuid. Inimesed voorisid edasi-tagasi teelaiuselt, üldse ei arvesta, et jalgrattur peab ka kuskile sinna ära mahtuma. Vot nüüd... kus on rattakell? mul oli seda tol hetkel väga vaja.
Lõpuks jõudsin koju.. arvestasin et jalgrattaga sõidan ma tööle ainult 5 kuni 8 min rohkem kui mistahes muu transpordiga. Panin ratta koridori ja mõtlesin, et oli vast seiklus... enam ma küll ei taha selle rattaga sõita ... järgmise päeva hommikul olin aga nagu 5 kopikat jälle rattaga tööl :)

uuesti sadulas

2009-06-10T15:53:00.002+03:00

Mõned aastad tagasi sõitsin üsna tihti rattaga tööle, poodi, sõbra poole jne. ehk sinna kuhu vaja. Nüüd eile sain jälle üle pika aja kogeda seda vabadust mida rattasõit pakub. Eks ma vahest pigistan ühe silma kinni liikluseeskirja mõne punkti juures (nagu vöötraja või kõnnitee peal sõitmine) ja teen enda jaoks rattasõidu kiiremaks ja mugavamaks. Põhiline mida mina jälgin on see, et ennast ja teisi ohtu ei seaks.
Lausa lust oli sõita punktist A punkti B mööda kõige lühemat teed mööda (nagu ennemuiste - enne kui mul ratas ära varastati). Soovitan soojalt kõigile avastada väikseid vahetänavaid kus autoliiklust on vähem. Lisaks sõiduteedele on võimalik kasutada pargiteesid ja raudtee ületuse võimalusi on palju rohkem kui autodel. Ühesõnaga rattaga sõites tunnen ennast palju vabamana kui sõidutee külge aheldatud autos.
Tunnen kaasa neile inimestele, kes jalgrattaga linnas ei liikle. Tavaliselt väidavad nad veel seda, et rattasõit Tallinnas on eluohtlik ja sada muud häda. Rattasõit on täpselt nii ohtlik ja ebamugav kui ohtlikuks või ebamugavaks sa ta ise muudad.

Igatahes hea on olla jälle sadulas ja tuleb ikka lähemal ajal endale veel üks ratas muretseda.

Esmaemotsioonid

2009-06-10T12:00:00.003+03:00

Kui ma selle rattarikka rattaga kolm nädalat iga päev (no vähemalt tööpäevadel) söidan, siis ma olen vähemalt sama hea kui Lance Armstrong, sest selle rattaga söitmine on tundvalt raskem - sest ta ongi raskem :) Ja mu oma püss tundub nagu maailma köige kergem ratas, mis liigub absoluutselt ise, tööd tegema ei peagi. Täpselt selline tunne oli mul eile peale tööd koju jöudes.

Sest. Sellel rattal on kolm käiku ja Hendriksoni küür, mida ma igapäevaselt ületama pean oli saanud ühtäkki küürust mäeks, aga ma ei kurda, sest trenn teeb tugevaks :)
Esialgu on väga-väga harjumatu söita jalgpiduriga, sest ma olen ju harjunud teisiti ja ratta seljast maha tulles töstan ikkagi paremat jalga üle ülemise raamiposti, mis siis, et mul seda ei ole :)

Olles nüüd ise rattarikkaks.ee projektis sees, kiidan ma seda veel rohkem kui enne. Inimesed söitke rattaga! Iga päev, vähemalt tööle ja koju :)

Ah-jaa - kuivörd rattakell on LE järgi kohustuslik, siis kas mönda Hawaii esindusse minnes saan ma oma (projekti)rattale kella peale?

Kuidas tunda end liikluses kindlamalt?

2009-06-10T11:37:00.007+03:00

Foto: blogs.villagevoice.com

Nii nagu mitmed meie blogis, on ka teised blogijad, kes linnaliikluses rattaga on püüdnud vahelduseks hakkama saada, märkinud ära, et neid valdab autode vahel ohutunne. Ebakindla ratturi manöövreid ei oska ta isegi ette ennustada, rääkimata teda ümbritsevatest autojuhtidest - see ei aita sugugi hirmust üle saada.

Milliste võtetega oma ebakindlust vähendada?

Mõned elementaarsed asjad:

1. Kanna kiivrit!

2. Tutvu liikluseeskirjaga ja käitu alati võimalusel vastavalt.

3. Kanna võimalusel helkurvesti!

4. Veendu, et sinu ratas on varustatud helkuriga.

5. Võimalusel lisa nii ette kui taha spetsiaalsed vilkuvad rattatuled.

Andri Maimets ütleb oma blogis, et tema üritab lähtuda vanade rattagurude soovitusest "sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada". Aga tõdeb kohe, et see on päris tõsine julgustükk.

Lisaks oleme soovitanud inimestel ka mitmekesi sõitmist - seltskond on liikluses paremini nähtav ja autojuhid hoiavad nendega ehk suuremat distantsi. Sellist võimalust pakuvad näiteks Eesti Rattarikkaks algatuse poolt korraldatavad rattaga töölesõidu reeded.

Milliseid võimalusi oskate algajatele linnaratturitele veel soovitada? Omast kogemusest või teooriast :)

2009-06-10T09:49:00.003+03:00

Meie õuele veeresid ka eile mõned rattad. Eile õhtul sai Pääskülast kesklinna sõidetud ja täna Nõmmelt Pääskülla. Täitsa teostatav projekt, ei saa surma ega kedagi. Olen enne ka kasutanud ratast kesklinnas toimetamiseks. Tipptunnil vägagi mõistlik.
Rattast ka: Jämedama ja ümara profiiliga rehvid on päris mõnusad kühmus kõnnitee ja äärekivide vahel sõiduks. Lenks pole päris minu käe järgi, aga see kuju käib sellise rattaga kaasa. Sadul on mugav ja vedrudega.
Käike on kolm, rummusisesed. Linnasõiduks täitsa piisav.
Puudu on täiesti hädavajalik kell. Inimene, kes uisutab või kõnnib ei kipu kuulma küll ratturit. Lähen ostan ise ja panen külge. Kes saab tulevikus ratta nr 38 siis sellel saab kell küljes olema :P. Liikluseeskiri isegi näeb seda ette mu teada.
Varem kiivriga sõitnud pole. Aga tunnistan, et täitsa mugav. Uurisin juba hinda ka, 590 kohaliku raha.
Mulle igatahes meeldib.

Kardan, aga mis siis...

2009-06-10T08:50:00.003+03:00

Hei!

Olgu kohe alguses ära öeldud, et minu jaoks on rattarikkad projekti näol tegemist isikliku eksperimendiga hirmust vabanemise teel. Erinevalt ehk teistest kasutajatest, ei oska mina veel karta autosid, kaasliiklejaid ega koduloomi. Mina kardan üleüldse ratta selga istuda.
Hirm pärineb aastaid tagasi toimunud kergest liiklusõnnetusest, mille tagajärjel ma kraavi lendasin ja enam ratta selga istuda ei julgenud. Nii siiani.

Aga et hirmust muud moodi ei vabane, kui tuleb talle suurte silmadega otsa vaadata, siis siin ma olen.

Eile sain endale ratta. Esimesed katsetused Kaarli puiesteel võtsid käed ja südame sees ikka korralikult värisema. Kõige esimene hetk enne sõitma hakkamist oli kohutav - ratta selga istuda lihtsalt ei julge. Nuta või naera, aga ei julge. Kolleegi abiga sain rattale ikka hoo sisse ja esimesed meetridki sõidetud. Enamuse teed Vabaduse väljakult Niguliste tänava rattaparklasse sai tehtud ikka ratas käekõrval - kõnniteed on hirmus kitsad, inimesi liiga palju ja minu hirm veel koletult suur. Kolleegi pakkumine mind esimesel õhtul autoga koju aidata tundus taevase kingitusena. Aga et harjutamine teeb meistriks, luban endale, et alla ma ei anna! Kui vihma ei saja, lähen õhtul Kadriorgu harjutama!

Täna hommikul rattaga tööle!

2009-06-09T13:58:00.009+03:00

Hommikul kell 8:04 helistas Ülane.

"Magasid või!?" küsis ta murelikult (pisikese irooniaga).

"Jaa," ütlesin uniselt.

"Kas sa mäletad, et pidid ratta järele tulema?" tuletas ta meelde.

Mäletasin küll... Mina nimelt ei usu, et Tallinnas on võimalik rattaga sõita. Liiklus on lihtsalt nii kaootiline ja jõhker. Ülane ütles kunagi ühel koosviibimisel, et UusMaa osaleb Rattarikkaks mingis projektis, kus Hawaii Ekspress annab kaheks nädalaks rattad kasutada. Ütlesin tookord, et oleksin hea meelega nõus proovima. Nüüd jõudis see aeg kätte.

Põnevuseõhin südames põksumas astusin UusMaa poole. Kaubamaja ees polnud veel tavapärast tunglemist-sagimist. Inimesed ruttasid mõtlike nägudega tööle, kooli, vanaema juurde, bussi peale, trammipeatusesse. Ka Ave-Miina jäi silma, kui bussiterminali uksest sisse lipsas.

Jõudsin Rävala puiesteele. Havaii Ekspressi kaubik oli kenasti end tänava äärde parkinud ning sisu majaseina äärde sätitanud. Seal oli naistekaid ja meestekaid. Ülast ei paistnud, aga märkasin Markot, kes ühe meesteka juures askeldas. Tervitasime.

Siis tuli Ülane.

"Eeerik!" hõikas ta ja sõitis pakikal istudes, laialt naeratades, parkimisplatsile(vt I pilt järgmises postituses).

Valisin endale meesteratta, sättisin sadula paika. Kirjutasin lepingule alla. "Kas kiivrit ka saaks?" küsisin. Sain endale kiivri. JESS!

Tööle jõudsin vahejuhtumiteta. Autojuhid olid viisakad ja teed sõidetavad. Lenks veidi põrutas. Omale ostaks ikka esihargi vedrudega ratta ;)

Usun, et need nädalad rattaga tulevad mulle kindlasti kasuks.

Taas uued kontorirotid rattarikastusid

2009-06-09T12:07:00.013+03:00

Tänasel vihmasel hommikupoolikul läks meie kampaaniarattaarsenal taaskord uute vaprate tööinimeste kätesse. Järgmised kolm nädalat keeravad hommikuti tööle ja õhtul koju sõites lenksu ligi viiskümmend inimest, kes töötavad Uus Maa Kinnisvarabüroos, Delfis, Tallinna Linnavalitsuses, Tallinna Vees ja Elektriraudtees (viimased kaks kusjuures riimuvad väga kenasti, eksole).

Üsna pea lisanduvad nad ka meie Rattarikaste blogi autorite ridadesse, seega teretulemast!

Loodame, et märkate oma kolmenädalase kogemuse jooksul tänaval piisavalt palju põnevaid asju, et neist meie blogis pajatada ja seeläbi ka auhindadele pretendeerida :)

Siin aga väike fotomeenutus meeleolukast hommikust:

Rattarikaste read täienevad

2009-06-09T08:11:00.002+03:00

Täna hommikul saavad rattarikkaks sellised ettevõtted ja asutused nagu Uus Maa Kinnisvarabüroo, Tallinna Vesi, Tallinna Linnavalitsus ja Elektriraudtee.

Peagi muljetame juba täpsemalt.
Seniks aga stay tuned! :)

Inetud žestid ratturite suunas

2009-06-04T15:36:00.006+03:00

Liina kirjutab oma blogis sellest, kuidas üks ärritunud autojuht tema pihta sülitas.

http://kepphobune.wordpress.com/2009/06/03/oht-ratturitele-tattipritsivad-autojuhid/

Õnneks on sellised tüübid liikluses siiski erandid :)

Foto: http://alchemistpoonam.wordpress.com/2008/07/08/5-types-of-people-i-hate/

Jabur liikluskorraldus Tallinna sadamas

2009-06-03T11:45:00.003+03:00

Sofie pajatab oma blogis sellest, kuidas Tallinna sadamas (loe Eestimaa väravas) rattaliiklust absurdiloogika järgi on korraldatud.

http://sofiemaailm.blogspot.com/2009/05/eesti-rattarikkaks.html

Riigikogu ei taha jalgrattureid kõnniteele

2009-06-02T15:47:00.006+03:00

Rahvusringhäälingu raadiouudised andsid äsja ülevaate Riigikogus toimunud lugemisest, kus oli taaskord arutlusel roheliste esitatud eelnõu, mille kohaselt võiks jalgratturid lubada liiklema kõnniteedele.
http://vikerraadio.err.ee/klipp?main_id=2347397&s=start

Uudist refereerisid ka Delfi ja ERR online uudised:
http://uudised.err.ee/index.php?06166597
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=23698425

Teema on pälvinud tähelepanu ka juba varasemalt meie blogis:
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/kas-te-toesti-ei-soida-kunagi-konniteel.html#comments

Millisel seisukohal on selles küsimuses oma senise kogemuse põhjal elionlastest rattarikkad?

Foto: http://indyculturaltrail.org/blog/tag/complete-streets/

Järvalaste stiilne rattaseltskond

2009-05-31T17:47:00.002+03:00

Laupäeval Türil toimunud Järvamaa laulu- ja tantsupeoliste rongkäigu lõpus veeres ülimalt stiilne retrorattaseltskond. Tundub, et rattakultuur on juurutatav mistahes ettevõtmistesse ja üritustesse :)

otselülitus singapuri

2009-05-31T08:27:00.010+03:00

tänud rattarikkad tiimile uue kompu eest. aitäh!

püüdes postituste taset endiselt kõrgena hoida, siis jätkame otse singapurist, kuhu ma hetkel asjade soodsa käigu tõttu sattunud olen. täpsemalt saad lugeda siit.

vaatasin esimesel õhtul ringi ka selle pilguga, et kuidas siinmaal ratturi elu kah on. tuleb välja, et on ja ei ole ka. jama on sellega, et erinevaid stupid ruule, põhiliselt selle kohta, mida teha ei tohi, on palju. näiteks ei tohi rattaga tunnelis sõita, trahv 1000 kohalikku taala, so ca 8500 eestlast. võrdlusena olgu öeldud, et trahv eesti rahvusväärteo, valesti parkimise, eest on 150 taala.

rattueid aga on. kuigi maal, kus automaks on 190% uue auto hinnast võiks neid rohkemgi olla. vähest huvi võib aga ilmselt põhjendada sellega, et siinne kliima ei soosi rattaga sõitmist (oled sa proovinud trenni saunas teha?) ja teiseks on ühistransport odav ja toimiv. ka takso, eriti arvestades seda et siinne elatustase on ameerika omast kõrgem. vahemaad on väikesed, nii saab paljudesse kohtadesse ka jalgsi.

asjaajamiseks kasutatavad rattad on suht uued ja enamasti maastikuvõimelised. sellist vanarauahunnikut nagu amsterdamis või kopenhaagenis siin näha pole. see võib olla seotud ka kuritegevusega või õigemini siis pigem selle puudumisega.

õhtul korraldati ka mingit tuuri linna peal selliselt, et toodi autoga üks kastitäis jalgrattaid ja teine kast inimesi ja siis panedi ühed teiste otsa ja lasti koos linna peale tuuritama. niipalju kui ma aru sain, siis sõitis see 100 hiinlast lihtsalt sihitult ringi ja tekitas liikluses segadust.

ratas igapäeva asjaajamisteks tundub olevat kasutatav. ka kontserdile ja teatrisse saab vabalt minna rattaga. kuigi jah, suht suure kolosseumi nurga taga on kohta nii umbes 20 rattale. kuigi tuleb tunnistada, et parklas on veel vabu kohti.

ja lõpetuseks, eestis on rattateed küll käänulised ja kitsad, kohati selge alguse ja lõputa, aga ka meil on veel võimalik areneda:)

Jalgratta sõidurada Pärnu mnt.

2009-05-30T11:49:00.002+03:00

Oli plaan Nõmme ujulasse vändata. Kesklinnast Järvele on jalgratastele mõeldud sõidurada ka väga "äge". Kord läheb laiemaks, siis jälle nii kitsaks, et ei taha üldse sinna ära mahtuda. Tekib ja kaob. Esimene mõte oli, et seda kaootilist teekatte joonimist pole küll kaine peaga tehtud :)
Teine asi on muidugi see, et seal rattarajal sõites ei aksepteerita sind eriti. Olgu siis tegu auto või bussidega. Natuke paranes olukord, kui rohelise helkurvestiga vändata. Samas eeskirja järgi ei tohiks seal ju ka kõnniteel sõita, kuna jalgratta jaoks on märgitud rada olemas sõiduteel....

Rattaga teatrisse?! Aga otseloomulikult!

2009-05-28T16:21:00.003+03:00

Võiks arvata, et rattaga teatrisse minek on meie tingimustes täiesti välistatud. Vanemuise teater tõestab, et see on hoopis igati tervitatav, ning teeb koostöös OÜ-ga Rattarännakud kõik vajaliku selleks, et võimalikult suur hulk inimesi võtaks ette rattaretke Tartust Tammistu mõisa "Imearsti" etendusele.

http://www.tartupostimees.ee/?id=125015

Hästi positiivne märk, kas pole :)

Tundub, et muutunud olud ja muutuvad väärtused panevad ka ettevõtjaid vaatama alternatiivsete suundade ja lahenduste poole. Rattakultuuri arengule loob see igati soodsa pinnase :)

Parim blogistaja oli roadrunner

2009-05-28T12:45:00.006+03:00

Nagu juba eespool mainitud sai, lõppes sel esmaspäeval esimeste rattarikaste seltskonna rattakasutusperiood. Ja nüüd oleme teinud ka otsuse parima blogistaja osas.

Võttes arvesse blogimise aktiivsust, atraktiivsust ja teiste autoritega suhtlust, otsustas rattarikaste blogitiim, et esimene auhind läheb roadrunneri nime kandvale blogistajale, kes järeltulevatele põlvedele (või istmikele) väga head eeskuju näitas ja lati kõrgele seadis.

Tema postituste heas tasemes võite ise veenduda siin:

http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/esimene-emotsioon.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/bermuuda-kolmnurk.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/praanikut-ka.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/vaikest-viisi-soltuvus.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/lohnamenuu.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/raejokk.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/jareltulevatele-polvedele.html
jne jne jne.

Roadrunner saab oma panuse eest auhinnaks rattakompuutri CatEye Velo 8.

Palju õnne, roadrunner! Loodetavasti jätkad oma linnaratturikarjääri ja annad ka meile jätkuvalt enda tehtust ja nähtust teada. Sest ainult tõelised rattablogisõltlased osalevad suve lõpus peaauhinna loosimises. Auhinna kättesaamise korraldamiseks võtame Sinuga otse ühendust.

Ootamatu jalgrattur

2009-05-27T19:44:00.001+03:00

Jalgratturit lihtsalt ei nähta ette.
Siin ei ole juttu ainult autost, kes ei oota, et nurga tagant kihutab nina alt läbi rattur vaid üldisemalt.
Oma rattarikaste nädalate jooksul käisin korra kesklinnas restoranis ning korra hotellis konverentsil. Varasematest kogemustest mäletan kui raske on leida Tallinnas kohta, kuhu ratas parkida. Seega helistasin ette,
Restoranis vastati minu küsimuse peale uskumatu häälega:
„Jalgratas?!“
Selle järgnes veidi mõminaid ning lõpuks soovitus, et no eks selle saab kuskile tagahoovi jätta.
Kohale jõudes leidsin tagahoovist kaks restorani töötajat suitsupausil. Nood tegid väga imestunud näod pähe nähes minu jalgratast. Ja hoiatasid üle, et restoran kindlasti ei vastuta kui ratas nende tagahoovist ära varastatakse.
Paar tundi hiljem oli ratas ilusti alles, kuigi veidi niiske.

Nädal hiljem helistasin sama päringuga hotelli. Ka seal oli esimeseks reaktsiooniks imestus. Siis neiu palus hetke oodata, kuni ta asja uurib. Minut hiljem vastas rõõmsalt, et neil on parklas taga selle jaoks isegi spets koht olemas. Sai ka tema töökoha kohta targemaks.
Parkimiskoht oli super, seal oli isegi katus peal!

Asi ei ole ainult rattateedel laiutavates jalakäijates ega autodes, kes saavad jalgratturit nähes üllatuse osaliseks. Peen söögikoht ei oota, et piduriietes külaline saabub jalgrattal. Sinnamaani, kus ametnik sõidab portfelli ja ülikonnaga tööle jalgrattaga on meil veel pikk tee.

Jalgrattur on lihtsalt suur üllatus.

Kuidas populariseerida jalgrattakultuuri kui enamik inimesi leiavad, et inimene kes eelistab oma liiklusvahendiks ratast ei sobi linnapilti?

Andke mulle kella

2009-05-27T16:22:00.004+03:00

Hei rattasõbrad,

Mina sain rattarikkaks eile. Kui siiani olen kõnniteel enamasti jalgsi või rulluiskudega liigelnud, siis rattaga kulgemine oli minu jaoks päris huvitav kogemus.

Esimene sõit oli kell 11:30 Endla Elioni-st Sõpruse Elioni. Päris ekstreemne kogemus peaks mainima. Peale esimest kohtumist minu ees kõndiva jalakäijaga hakkasin ma igatsema rattakella. Eriti karmid olid olukorrad, kus jalutas terve seltskond üksteise kõrval ja kuidagi mööda ei saa, hakka või vilistama. Närvikõdi pakuvad ka pisikeste koertega "nähtamatute" rihmadega jalutajad.

Peale tööd sama teed mööda tagasi sõites olin juba vähe kogenum ja oskasin jalakäijatele ennast kuuldavaks teha. Täna on plaanis sinna ka mingi kell muretseda.

Õhtul tegin veel koos abikaasaga tiiru Pelgulinna vahel ja käisime ka Stroomi rannas. Lust on vaadata kui palju inimesi jalutavad, rullitavad või siis ratta seljas on.

Hommikul ärgates ei olnud ma väga kindel, kas ikka jaksan tööle vändata, kuna kann oli eilsest sõidust veel valus. Kui aga juba hoog oli sees läks valu nagu naksti meelest ning hommikune sõit oli mõnus ja värskendav positiivne süst umbse trolli asemel.

Kui nüüd rattast endast rääkida, siis väljanägemine on ikka väga stiilne. Täpselt selline õige minimalistlik linna cruiser.

Tehnilist külge ma eriti kommenteerida veel ei oska, sõites oli esialgu harjumatu jalgpidur kuid sellega harjus ruttu. Tundub, et esimene käik ei taha väga hästi sisse minna aga võin ka eksida.

Kiivrilt avastasin eelmise kasutaja "avarii" jäljed, küljel on väike mölk. Loodan, et tänu kiivrile suuremaid vigastusi ei olnud.

Esialgu rohkem midagi rääkida ei olegi. Kui mõni uus huvitav kogemus jälle käes eks siis jagan ikka teiega.

Tervitades,

Kristina-Merlyn

Elion sai rattarikkaks!

2009-05-27T09:14:00.005+03:00

Raske südamega võtsime esimestelt tublidelt rattarikastelt ERRist ja Elisast rattad tagasi. Loodetavasti oli nende kogemus igati tore ja nad kaaluvad ka edaspidi linnas oma igapäevaste asjatoimetuste ajamiseks liiklusvahendina ratta kasutamist.

Kuid õnneks ei pidanud rattad pikaks ajaks kurvalt nurka seisma jääma, sest juba järgmise päeva hommikul said nad uued omanikud. Seekord läks kogu 50-lenksune rattavägi Elioni, seega Kesklinn ja Kristiine - hoidke alt!

Üsna pea peaksid esimesed elionlased hakkama ka meie keskkonnas figureerima ja oma kogemustest põnevaid uudisnuppe postitama.
Jääme ootele :)

Rataste üleandmine Elionis, 26.05.

Lõbusad kolm nädalat

2009-05-24T20:00:00.004+03:00

Esimestel päevadel olin ma jalgratta seljas väga kohmakas, lausa arglik. Oli juhus, kus oleksin peaaegu inimesele otsa sõitnud ning pidurdades põrutasin seisvale trollile küljelt sisse.
Kuid sellest jäi veel väheseks, umbes nädal hiljem läksin enne tööle minekut poest läbi. Kui tagasi jõudsin, siis avastasin, et tagumine kumm on täiesti tühi ning edasine tee tööle kujunes nõnda, et hoitsin tagumist ratast terve tee üleval. Õnneks oli see 5 minuti tee. Hiljem selgus, et kogu jama juhtus tänu ühele väikesele klaasikillule. Aga see-eest oli kummi parandamine jällegi huvitav kogemus.
Olen tähele pannud ka seda, et inimesed, eriti vanatädid, kipuvad just siis ette ronima kui ma möödasõitu tahan teha...
„Rattarikkaks„ oli üks igavesti vahva ettevõtmine, mis kahjuks möödus väga kiiresti. Meeldejäävamad hetked olid sõidud Tallinna teedel, kus kohati auk augu otsas kinni. Kuid jalgratta teed on meil üsna head, võiks ainult rohkem olla. Loodan, et meil õnnestub ikkagi võimalikult palju inimesi panna mõistma, et jalgratas on suurepärane liiklusvahend, millega jõuab kohati lausa kiiremini soovitud sihtpunkti. Hooligem üksteisest ja loodusest!

Väga muhe video rattaga töölesõidu päevast

2009-05-23T19:34:00.003+03:00

Hiljuti tekkinud Cycle Chic Estonia blogis ripub üleval imetore video esimesest rattaga töölesõidu reedest:

Kuidas rohelised rattarahvale häbi tegid

2009-05-23T19:00:00.002+03:00

Eile õhtul oli Postimees Online'is ja TV3-s uudis sellest, kuidas kamp rohelisi "rattaaktiviste" käisid ratastel lennujaamas vastas Euroopa Parlamendi saadikul ja rattafännil Michael Crameril. Võiks arvata, et roheliste eesmärk on propageerida rattasõitu alati kui võimalik ja näidata sellega avalikkuses igal moel positiivset eeskuju. Aga seekord kukkus välja teisiti.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/article.php?id=23516233
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=122778

1. Algatuse nimeks oli pandud "Kuidas jalgrattaga ellu jääda". Osalenud kinnitasid kaamera ees, et ega ei olegi võimalik ellu jääda. Ei ole just jalgratturile julgustav sõnum, ei kutsu rohkem inimesi rattaga liiklema? Ning Mardiste oskas nime selgituseks öelda vaid, et jalgrattaga sõitmine on tervislik ja säästab keskkonda...

2. Rattaseltskond rikkus kõikvõimalikke liikluseeskirju, seda ka kaamera ees ja olukorras, kus see ei olnud sugugi vajalik. Häbi-häbi-häbi...

3. Kuigi rohelised on viimasel ajal pidanud maha võitlusi selle nimel, et ratturid saaksid jalakäijate teel sõita, oli seekord sõnum segane - osad kinnitasid, et see on vajalik, teised jällegi et jalakäijad ja ratturid peaksid olema eraldi teedel, räägiti ka jalakäijate ehmatamisest ja nendega kokkupõrkamisest.

Mida siis rohelised ikkagi saavutada soovisid selle žestiga, see jäi kuidagi segaseks...

Tundub, et rohelised tegid klassikalise vea - läksid välja selle peale, et saada feimi, ilma et oleksid oma eesmärgi ja sõnumid varem läbi mõelnud. Tulemuseks on see, et uudis näitas rattureid hoopis halvas valguses ja andis sellega üha enam arenevale rattakultuurile tagasilöögi. Kurb :(

Soome politsei ei võta rattavargusi tõsiselt

2009-05-22T23:24:00.002+03:00

tiiauspaikka, mis (kes) meid Soomest oma mõtete ja tegemistega kursis hoiab, räägib oma kogemusest, millest selgub, et Soomes ei pea politsei rattavargust ega isegi rattavarga tabamist piisavalt oluliseks, et reageerida.

http://tiiauspaikka.blogspot.com/2009/05/mida-teha-kui-sul-varastatakse-ratas.html

Paneb mõtlema... Kuidas käituksid / käituvad sellistel puhkudel meie ametivõimud?

järeltulevatele põlvedele

2009-05-22T16:38:00.006+03:00

täna lõppeb minu sõit rattarikkad laenurattaga. minu tähelepanekud sellest kogemusest järeltulevatele põlvedele on järgmised:

miinused:

- kett tuleb vahest, enamasti väga ebasobivates olukordades, maha. peale seda oled rattal liikuv inimmürsk mille peatab esimene sinust suurem takistus või hõõrdumine (loe: piisavalt pikk pidurdusmaa).

- sadul minu 82 kilo juures oma kohal ei püsinud. st. see vajas pidevat kohendamist, kuna kippus sõites allapoole vajuma.

- see on ratta eripära, aga maantee- või maastikurattaga harjunud inimene tunneb selle asjandusega linnas liigeldes esimesed 3 päeva sulaselget hirmu. sest juhitavus, manööverdusvõime ja kiirendus-pidurdusmaa on kõik allapoole igasugust arvestust. mina tundsin siirast rõõmu oma ratta peale tagasi kolides.

- sama maa läbimine võttis minul mtb vs. cruiser oma +20 minutit cruiseri kahjuks. põhiline vahe tuleb sellest, et ei kannata äärekividest sellise hooga üle sõita ja lõppkiirusest. juba 21 käigulise mtb-ga on sul ülekannete valik ka oluliselt laiem ja sestap edasiviiv jõud optimaalsem.

- antud mudel on raske! kohe väga raske! kui sul on vaja ratast pidevalt tõsta, trepist üles venitada vms, siis vali mõni kergem mudel.

- linnarattal võiks 28" rattad olla. wtf seal ka nii laiad kummid on? et raskem sõita oleks?

- puhas asfaldi ratas. juba kergem metsarada ei ole selle ratta jaoks. soovitan parem kohe üldse mitte proovidagi. nii jäi minul teist poolt ülemiste järve, mis on kõige otsem tee tööle-koju, cruiseriga sõitmata.

- igapäevane trass oleks tark planeerida nii, et sellele ei jääks suuri tõuse. sossi mägi on mägirattaga köki-möki, selle saaniga andis sealt üles pressida. samas alla on mõnus sõita, raske ratas jookseb kaugele. ainult hirm oli naha vahel ses mõttes, et kui seal kett maha peaks tulema, siis on vsl (väga sitt lugu).

plussid:

- korv on väga praktiline! asjad saab kiiresti kätte ja seda on mugav kasutada. kuigi olgu öeldud, et igast asju sinna panna ei maksa. sõites põrutab ja raputab parasjagu!

- sadul kannatab vabalt igapäevast kasutamist. kitsa sportsadula selga ronides oleks olnud väga vaevaline kohe 3 nädalat jutti iga päev sõita. seda isegi spets riideid kasutades, teksadest rääkimata.

- iseasend on selline lüpsja oma. heas mõttes, sest sirge seljaga näeb liikluses paremini ja ei väsi nii ära. samas vastutuul on 3x hullem kui kägaras maanteeratta peal.

- ratas on suht odav, seda julgeks igale poole jätta. see sobiks reaalselt ka igapäevaseks kasutamiseks ja asjade ajamiseks.

- sellel on porilauad, mida ühelgi endast lugupidaval rattal ei ole:) sestap ei sarnane sõitja ka vihmase ilmaga vöötoravale.

foto: amsterdam, mai 2008

Rattaga töölesõit tekitas elevust

2009-05-22T16:37:00.002+03:00

Täna toimus esimene algatuse "Eesti rattarikkaks!" korraldatud hommikustest rattaga töölesõitudest. Eesti blogosfääri järgi hinnates võeti algatus igati positiivselt vastu. Päeva jooksul on ilmunud mitmeid emotsionaalseid sissekandeid, mis tekstis ja pildis ilmekalt hommikust rattaretke erinevatest linnaosadest kirjeldavad.

Veenduge ise:

http://priitsalumae.blogspot.com/2009/05/kuidas-ma-reede-hommikul-keha-tegin.html

http://blog.lelov.pri.ee/2009/05/22/rattaga-toole-2/

http://estcc.wordpress.com/2009/05/22/rattaga-toole/

http://elsapesa.blogspot.com/2009/05/rattaga-toole.html

Muhe :)
Järgmisel reedel jälle, eks nii!

Eelmisele omaltpoolt lisaks :)

2009-05-22T00:03:00.006+03:00

Tegelikult oleks pidanud eelmisele postile kommentaari kirjutama, aga siis poleks saanud paari näidet lisada enda kahe kuu tagusest kogemusest. Amsterdam jah jalgratta (ja mopeedi) paradiis. Eriti hakkas silma, et ei olnud selliseid uhkeid ja läikivaid rattaid. Valdavas enamuses ikka väga vanad ja roostes rattad. Kuigi jah, välimus võib petlik olla, kui tehniline hooldus on korralikult tehtud :)

Tavaline vaatepilt selline

Natuke uhkem seltskond kasutas selliseid rattaid. Ees kastis on laste jaoks turvavöödega istumiskohad, ning samuti koht, kuhu poest tulles oma koti ostudega saab panna.

Kui ilm vihmale kiskus, siis osad rattamudelid lubasid ostudele ja lastele ees korvis aknaga katuse peale tõmmata.

Tore oli vaadata, kuidas jalgratas oli seal täiesti aksepteeritav liiklusvahend igale inimesele. Oli see koolilaps, ülikonna ja lipusga tegelane, või pensionäär. Ning mis peamine - liikluses autod arvestasid jalgratasega, kui võrdväärsetega. Usun, et on ka hullemaid kohti, kuid meie pealinnas ei julgeks Amsterdamis nähtud rattamanöövreid ette võtta. Lihtsalt ei oska eriti vene ruletist lugu pidada :)

Lugupidamisega,
Rattarikas nr.47

rattariik

2009-05-21T20:34:00.009+03:00

kõige vingem asi, mida mina amsis nägin oli mööbli kolimine rattaga. kahjuks ei jõudnud kaamerat rebida ja nii ei ole pilti pakkuda sellest, kuidas riidekapp risti (!) ratta taga käru peal uude kohta kolib:)

muljet avaldas aga nii mõnigi teine sealse rattakultuuriga seotud seik. amsterdami a'dam centraal, rattaparkla näiteks.

Obama päästab Ameerika jalgratastega :)

2009-05-20T22:24:00.002+03:00

(Siis veel) senaator Barack Obama väidab, et Ameerika energiaprobleemidest aitab üle saada suurem tähelepanu alternatiivsetele energiaressurssidele ning alternatiivsetele transpordiviisidele. Seega rohkem rattateid, rohkem rattaid ja majanduskriis ongi möödas! Teeme ära! :)

Reedeti rohkem rattureid!

2009-05-20T15:36:00.005+03:00

Linnatänavad saavad järgmise kuu aja jooksul reedeti olulist täiendust, sest algatus Eesti Rattarikkaks! kutsub linnarahvast Tallinnas ja Tartus hommikusel tööleminekul ratastele ja ühisele töölesõidule.

Algatus kirjutab oma üleskutses:

"Kõikide ühissõitude algusaeg Tallinnas kl 8.15. Kõikide marsruutide lõppkoht on Tallinnas Vabaduse väljakul Jaani kiriku juures.
Ühineda võib seltskonnaga ka poolel teel ja eralduda enne lõpp-punkti.

Töölesõidud algavad järgmistest punktidest:

Pärnu mnt (Järve Selveri parklast 123 tankla juurest )
Pelgulinn (Pelgulinna Selveri juurest parklast)
Mustamäe (Sõpruse ja Tammsaare ristil, tankla juurest)
Õismäe/Rocca al Mare (Saku Suurhalli juurest)
Lasnamäe (Lauluväljaku tagant, üleval väravate juurest)
Pirita ( Vaba Aja keskuse juurest)"

Rattarikkad! Kel võimalus, liituge sel reedel selle ettevõtmisega. Olete nüüd juba piisavalt kogenud, et algajaid julgestada :)

raejokk

2009-05-19T19:57:00.004+03:00

rae vallal on mingil põhjusel teistsugune arusaam liikluse reguleerimisest, kui mujal maailmas. nimelt lõppevad raes kõik rattateed alati sõiduteega ristumisel korraks ära. st. enne ratta- ja autotee ristumist on rattatee lõppu tähistav märk ja peale ülekäiku rattatee justki jätkuks. ehk siis liikluseeskirja mõttes ei toimu jalgratta- ja jalgtee ristumist sõiduteega. maha ei ole märgitud ka ülekäigurada. huvitav miks ja kuidas siin korrektselt liiklema peaks?

Tallinna võim ja Eesti Post ühinevad Euroopa liiklusohutuse hartaga

2009-05-19T11:49:00.005+03:00

Postimees.ee

Tallinna linnavalitsus liitub Euroopa liiklusohutuse hartaga European Road Safety Charter (ERSC).

Abilinnapea Jaanus Mutli sõnul väljendab Tallinn Euroopa liiklusohutuse hartaga liitumisel tahet ja soovi tegeleda senisest efektiivsemalt teeliiklusest tulenevate liiklusohutusküsimustega. «Hartaga liitumine on eeskuju ülesnäitamine teistele Eestimaa omavalitsustele ja organisatsioonidele ning positiivseks sõnumiks kogu Euroopale,» rõhutas Mutli.

Hartaga liitub ka Eesti Post, mille eesmärgiks on leida lahendusi liiklusohutuse igapäevastele probleemidele.

«Eesti Post on alati olnud aktiivne liiklusohutuse propageerija. Heaks näiteks selles valdkonnas on traditsiooniks saanud Eesti Posti rattaretked. Kuna postiettevõtte töötajad liiguvad nii autode kui jalgratastega, on soov selle ettevõtmisega juhtida tähelepanu jalgratturit ähvardavatele ohtudele ning näidata, mida igaüks saab ise teha ohtude vältimiseks. Ühtlasi propageerime selle üritusega jalgrattaga liiklemist, tervislikke eluviise ja pöörame tähelepanu keskkonna saastamise vähendamisele,» teatas Eesti Posti kommunikatsioonijuht Inge Suder.

Euroopa liiklusohutuse harta on Euroopa Komisjoni üleskutse pöörata suuremat tähelepanu liiklusohutusalastele tegevustele ja liiklejate teadlikkuse tõstmisele. Hartaga hea tahte väljendus, millega ettevõtted, asutused ja huvigrupid võtavad kohustuse teha oma pädevuse ja vastutusala piires kõik endast olenev liiklusõnnetuste vältimiseks ja hukkunute arvu vähendamiseks liikluses.

Euroopa liiklusohutuse harta avaüritus toimus Dublinis 2004. aasta aprillis, kus esimesed asutused ja ettevõtted said üles näidata oma head tahet hartaga liitumisel. Tänaseks on hartaga liitunud organisatsioone üle Euroopa 1200. Eestist on harta allkirjastanud Tartu linnavalitsus, Eesti Punane Rist, Autoettevõtete Liit ja noorte organisatsioon Fims Alliance.

Rattad Kopenhaagenis, "Euroopa rattakultuuripealinnas"
Foto: bioneer.ee

Tagasi sadulas

2009-05-19T00:57:00.002+03:00

Nüüdseks on möödunud 2 nädalat päevast mil ma alustasin sõitu Rattarikkaks7-ga. Mõtlesin, et meenutan oma esimest päeva selle sadulas.

Esimene ehmatus oli pidur. Sõrmed harjumusest tõmblesid ja otsisid pidurit, enne kui tuli pähe proovida jalaga taha perutamist tekkis kergelt ohtlik olukord. Õnneks suutis ohvrikandidaat eest ära hüpata. Vedas!
Mu esimene algratas oli samasuguse piduriga, sain selle kui olin vast 7 või 8. Umbes aastaga vahetati see välja vastupidavama ratta vastu. Rohkem ma jalgpidurit kasutanud vast ei olegi. Oleks ma aasta hiljem oma esimese ratta saanud siis värske nr. 7 oleks kohe esimese hooga kolaki saanud ligadi-logadiks.

Edasi lõunale. Kodus on rattaga lausa rõõm söögipausil käia. Loomulikult ma tahtsin ka korvi katsetada. Seega hüppasin kiirelt poest läbi ja andsin alla kiusatusele igasugu ilusaid värvilisis puu- ja juurvilju osta.
Halb idee.
Vankritega emad saavad ehk veel normaalset hakkama aga rattaga on see paras katsumus. Teemaks äärekivid. Kõnniteelt alla on veel mõeldav aga üles sõites… Tomatid on nagu žonglööripallid ja siis. Katastroof tomatipüreekattega asfaldis.
Üldiselt annab see kodu-töö marsruut soovida oma teedläbivate aukudega. Tee lõpuni ehitamiseks tundub materjali puudu jäävat. Nii iga natukese aja tagant on 20 sentimeetrit „teetust“. Muidugi praeguseks olen õppinud, millal tuleb teiselpool teed sõitma hakata, et vältida juurviljapüreed ülekäigurajal.

Õhtul töölt lahkudes ilmnes järgmine mure. Kuhu panna läpakakott. Korvi ta hästi ei mahu, pakiraamile ei julge panna. Natukene nokitsemist rihma kallal ja sõidame. Linnaratta puhul on selg sirgu ja kott püsib seljas.

Järgmine test: kui palju on võimalik rattale laadida ja sellega veel ka sõita. Pakiraamile 8 rulli WC-paberit ja 4 rulli majapidamispaberit, korvitäis süüa ja seljas veel kott. Sealt ka esimene sinikas. Nii ratast kitsastest parkimistingimustest välja maadelda ei ole lihtne.

Muidugi kõige selle kõrval on suurim raskus ratta sisse toimetamine. Paljude ustega kodu ei ole jalgrattasõbralik. Siinmail ei julge ka lukus ratast koduõuele jätta, huvitav mis oleks jalgrattagaraažide äripotentsiaal?

Teie,
Helen

lõhnamenüü

2009-05-18T11:12:00.013+03:00

minu igapäevane teekond kulgeb läbi põlluarenduste pealinna. teekond on kontrastne ja kontrastid on tajutavad kõikide meeltega.

1) järveküla, karge kevadhommik, domineerib värskelt niidetud kastene muru. naabri koer haugub (vist sõbralikult) minu pihta:

2) peetri-tallinn, võimust võtab heitgaas ja co2. tolm. koera- ja linnulaul asendub mootorimüraga.

3) lilleküla, läbikäik raudtee alt. tugev uriin ja kusihape, järelmaitses kerge tubakasuits.

4) lilleküla 2. diisel, diisel, diisel. mootori hääl annab silmad ette igale v8-le.

5) õhtul tagasi järvekülas. vist kisub vihmale. lõhnas on tunda kerget sõnnikut.

mõnus on jälle kodus olla.

Mõista, mõista, mis see on?

2009-05-17T20:51:00.007+03:00

Seest veekindeline, pealt lambakarvaline?

Soe talvemask nokkloomale või sipelgakarule?

Ei :) See on lambanahast sadulakate, milletaolisi müüdi erinevates värvides ja kujuga tänavu Türi Lillelaadal. Pealt mõnus ja pehme, ümberpööratuna aga veekindla nahast kattega. Müügil väidetavalt aga ainult laatadel. Seega huvilised, kel soov enda ja või mõne teise rattasõbra istmikule tõeliselt kuninglik alus hankida - passige peale suvisele laadakavale :)

Stiilinäide vol2:

Muuseumiöö

2009-05-17T10:13:00.016+03:00

Kui Rattarikas47 Eneregiakeskuse juurde jõudis oli Muuseumiöö juba alanud :) Ratturid kogunesid just stardiks Vabaõhumuuseumisse. Vaatasin veel kiiruga, et äkki veel mõni Hawaii logoga valge ratas, mille seljast kolleegi leiaks, kuid esimese hooga ei paistnud. Juba hakkaski kolonn liikuma. Alguses olnud kartus, et arendatakse kiiret tempot, ning ma ise ei suuda kaasa minna sellise kiirusega osutus üsna pea alusetuks. Rahulik tempo, oodati fooride juures järgi. Üllatavalt kiiresti jõudsime Rocca Al Maresse.

Igas talus ja hoones käis tegevus, kus peeti sünnipäeva, kus suitsusauna õhtut. Kahju, et aeg nii ruttu otsa sai.

Pisike karask Kolu Kõrtsus

Ka sees oli tegevust

Mööda suuremat uulitsat tulnud külameestelt sai soovija koduõlut. Paraku ise lenksus, ning ühtki tühja pudelit käepärast polnud, aga pole hullu :)

Märkamatult sai aeg otsa, ning tuli hakata tagasi jalutama väravate juurde, kus rattad ootasid.

Edasi Soolalattu. Tagasitee kesklinna oli juba üsna mõnus vändata.

Kui Soolalaos tiir peal, ning Maarjamäele minekuni oli veel aega, väntasin vel Energiakeskusesse, kuhu ma hilinemise tõttu ei jõudnud sisse vaadatagi.
Peale 22.00 oli linnapeal kuidagi vaikseks jäänud. Huvitav küll miks :)
Teel Maarjamäele sai ka veel Mikkeli muuseumist läbi põigatud, kus muistsetest kultuuridest pärit leidude väljapanek.

Nüüd oli küll aeg sealmaal, et kampsun selga ja ruttu ruttu Maarjamäele, kus taskulampide valgel skulptuure tutvustati.

Tänud korraldajatele!!!

Lugupidamisega,
Rattarikas nr.47

kumm katki:(

2009-05-16T14:16:00.003+03:00

Täna suhteliselt päiksepaisteline ilm ja asusin oma püstitatud eesmärki täitma ehk et sõita kodust Erika-Kopli uulitsat pidi kesklinna…Kopli uulitsal on sõidutee remont ja kõnnitee on üliauklik… Ja Kungla tn nukal läkski ratta tagumine kumm katki… Oi-oi, mis nüüd saab?:S

Palju rohkem kui lihtsalt jalgratas!

2009-05-15T23:22:00.004+03:00

spordijook

2009-05-15T18:45:00.004+03:00

välja töötatud spetsiaalselt ratturite vajadusi silmas pidades, keeratava korgiga:

väikest viisi sõltuvus?

2009-05-15T15:04:00.003+03:00

ma ei tea kuidas teile, aga mulle annab rattaga tööl käimine paraja energialaksu. eriti hommikud on oluliselt produktiivsemad. tööle jõudes oled juba täiesti ärkvel, asud kohe asja kallale ja näed kuidas töö lippab käes.

õhtuks kipuvad aga padrunid otsa saama. kella 3-ks on salv tühi ja tahaks juba jälle sadulasse ennast laadima:)

foto on tehtud umbes täpselt aasta tagasi amsterdamis.

Bike to Work Day

2009-05-15T09:27:00.003+03:00

San Franciscos peeti eile Bike to Work Day'd ehk 'Rattaga tööle' päeva. Tore algatus, meil võiks neid Eestis olla umbes 250 ehk kõik tööpäevad aastas :)

Loe lähemalt siit:
http://www.sfbike.org/

präänikut ka

2009-05-14T11:49:00.007+03:00

paar näidet sellest ka, mis tallinnas hästi on.

veerenni-tehnika tänava autoringtee all on teises tasapinnas oma ringtee jalgratastele. oleks kõik ristmikud sellised, küll sõidaks.

teine hea näide samast ringteest ümber nurga tehnika tänavale, kus on väga korrektne, eraldatud, ülesõitudega, madalate äärekividega ja tähistatud rattatee. mis minu meelest eriti lahe, et seda märgistust ei ole tehtud valge värviga, vaid asfaldisse uputatud kivisillutisega, mis on ilmselt ajahambale vastupidavam ja ka ilusam. vähemalt minu silma jaoks. õnneks ei ole seal ka väga palju jalutajaid.

tartu maanteel, tallinna sissesõidul on ka täitsa ok rattatee. selle tee igapäevasel kasutamisel häirib pisut lugematute sõiduteega ristumiste arv, kus tuleb ennast äärekivist üles-alla venitada, või veel hullem, rattalt lausa maha ronida. nende ristumiste ületamise kruiseriga teeb raskeks ja ebamugavaks raami geomeetria, mis noka rebimist ei soodusta ja ka esiamordi puudumine. aga ikkagi, see on kõige sõidetavam osa trassil järveküla-sõpruse pst, mida mina iga päevaselt läbin. kui ainul tuul juhtub vastu olema, siis...

nats pull selle viimase lõigu juures on selle hiiliv lõpp kuskil lennujaama hotelli kandis. vähemalt tähistuse järgi sealt edasi justkui rattateed enam ei olekski:

Loov eeskuju Rakverest

2009-05-14T11:01:00.008+03:00

Rakvere teeb oma rattaparklaga silmad ette kõigile Eesti linnakujundajatele.

Loe lähemalt siit.

PIDURID ON SURNUD

2009-05-14T10:20:00.003+03:00

Liikluspala.

http://www.agentm.ee/mp3/Agent%20M%20-%20Pidurid%20on%20surnud.mp3

PS. Mitte kuulata rattasõidul, hoog läheb liiga kiireks!

Täna vinge-vinge tuul

2009-05-14T10:15:00.006+03:00

Veel mõned tähelepanekud:

Eile kolmapäeva õhtul sättisin end telemaja eest töölt koju sõitma. Mulle astus ligi üks töökaaslane ja küsis, kuidas sõita on. Muljetasin talle, et sõiduteel on eelised, sest autojuhid on viisakamad, kui jalakäijad. Tema muidugi ütles vastu, et sellepärast ta rattarikastega ei liitunud, et rattateid on vähe ja sõiduteel ta sõita ei julgeks. Aga mina jään selle juurde, et kõnniteel sõitmine on minu jaoks teine valik. Ja nii nagu ka keegi juba ära mainis, kui sõita nt sadamast, siis turistid panevad ratturit tähele ja tunnevad reegleid. Olen sellega 100% nõus, sest olen siiani iga päev sõitnud läbi sadama ja seal on liiklemine hoopis lihtsam, kui tavalisel linna kõnni- või rattateel...

Kuna sadam jääb minu kodu ja töö marsruudile, siis seetõttu sõidan sealt iga päev. Ja see on tore vaheldus auto- ja rattateele, sest rahulikus tempos sõites on sadama mere ja mere-taeva ilu vaatamist väärt:)

Siiani olen sõitnud Koplist Tööstuse...Põhja pst… kaudu. Aga mul on üks eesmärk veel püstitatud rattarikka aja jooksul, nimelt katsetan teist teed Erika - Kopli uulitsat… pidi tööle-koju jõuda:)

Varem ma linnas pole rattaga väga sõitnud ja kodu-töö-kodu marsruut rattaga on mulle võõras. Hea, et liitusin rattarikastega – rattaga tööl käia on tore kogemus. Kuigi sel nädalal ja täna eriti on tuul vinge-vinge. Olen rohkem retke- ja matkasõitja: olen sõitnud 2001, 2002... Eesti Roheliste Liikumise korraldatud sõitudel. Kuna Roheliste Liikumiste sõidud toimuvad tavaliselt umbes emadepäeva paiku ja mai alguses telgis magada on külm, siis otsustasin ise enda tutvusringkonnas retki/matku korraldada. Esimene kord sõitsime Lõuna-Eesti kandis ja teisel korral Ida-Eesti kandis.

Rattast endast: alguses tahtsin ratast ümber vahetada... Mul on „nõrga kehaga“ korviga ratas. Aga nüüd olen väga rahul, sest korv on suur pluss ja loomulikult sõidab ratas ka hästi 3-käiguga. Korv on tõesti hea, sest ei pea kotti seljas, õlal kandma; ja on võimalik ka poest läbi käia:) Ja mulle hullult meeldib kiiver. Pean tunnistama, et olen palju rattaga sõitnud, kuid alati olen kandnud lihtsalt mingit peakatet, aga kiivrit kannan rattarikkana esimest korda:) Esimese hooga tundus kiiver naljaks, kuid harjusin kiivriga kiiresti ja see on tõesti lahe. Kandke alati kiivrit!:) Rattalukk on ainus, mis mulle „peavalu“ on valmistanud, sest on väga kange ja selle ratta külge panemine võtab umbes poole kodust tööle sõidetud aja – aga vb mul on lihtsalt vähe jõudu:D

Veel pean ütlema, et selle aja jooksul, mil ma olen rattaga tööle või koju sõitnud, siis buss, millega ma tavaliselt sõidan, pole minust siiani kordagi möödunud(H)

Eile töölt koju sõites kasutasin natukene ka kõnniteed. Mulle tuli vastu karkudega naine, kes mulle vägagi kurvalt otsa vaatas Järeldus: olen igas mõttes rõõmus, et saan rattaga liigelda...

Ülekäigurajal

2009-05-13T22:33:00.003+03:00

Ületasin töölt koju sõites suure ummiku ajal Haabersti ringi ülekäiguraja ratta seljas, mitte käekõrval, nagu eeskiri nõuab. Just seetõttu, et hoog oli sees ning nägin peatuvaid autosid ja et nad minu pärast passima ei peaks, siis mõtlesin, et sõidan kiirelt üle. Üks autojuht pidurdas järsult, tegi akna lahti ja karjus:"Kui sa ratta seljas oled, ei ole ma kohustatud sulle teed andma!"
Noh, muidugi, eks seaduse järgi see ilmselt nii ongi, aga mul tekkis pärast mõte, et kui midagi peaks juhtuma minuga ülekäigurajal juhul kui olen ratta seljas, mitte ei kõnni, kas siis õnnetuse puhul olen ma ise süüdi, kuna ma polnud jalakäija? Kas autojuht peab seaduse järgi teed andma ainult jalakäijale, mitte ratturile rattal?

Laagna tee

2009-05-13T20:56:00.002+03:00

Eelmisele postitajale lisaks omapoolse tähelepaneku natukese teises väntamise suunas. Eks see rattaga liiklus enamuses osas olegi meil kahjuks üks paras vene rulett. Mõningate üksikute eranditega, kus tõesti on sõiduteest eraldatud ratta tee. No näiteks Pirital. Seal muidugi omad probleemid, et rattateel meeldib tohutult käia kõrvuti titekärudega mammadel. Ei üksteise järel, ei kõnniteel, vaid just jalgratta teel ja kõrvuti, et ükski rattur ühelgi tingimusel mööda ei pääseks. Kui vastavale asjale tähelepanu juhtida, oled veel pahalane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Kui prooviks õige sedakorda Lasnamäele vändata...
Mööda Gonsiorit, kuni Torupilli Selverini pole väga vigagi. Elusalt poe parklasse sisse- ja väljasõitudest mööda. Laagna tee foor. Autodega kõrvuti rohelist ootamas. Start.
Nüüd vaja elusalt saada üle kolme sõidurea, mis paremalt poolt tulevad ja ilma foorita.
Sealt tulevatest "kanali kiirusel" autode vahelt kiire spurdiga läbi ja kõnniteele. Esimeses sõidureas pole seal kuigi tervislik viibida. Proovitud. Tõstan nati kõrgemast äärekivist ratta üles kõnniteele ja hakkan sõitma. See nn. kõnnitee väga kaootiline. Kord saab täitsa kenasti vändata, kord kaob see nii kitsaks, et ei mahu peale, natukese aja pärast on post seal kõnniteel. No saame mööda. Pilk üle õla, autot/bussi ei tule, ratas kaenlasse, korraks sõiduteele, postist mööda ja turvalisemale "kõnniteele" tagasi. Peale Kumu läheb asi lõbusamaks. Sõidetav ala läheb laiemaks, ning tekib paremale poole isegi jalgratta tee. See läheb sujuvalt üles Lasname järve (ei teagi selle veekogu ametliku nimetust) äärest kenasti Võidujooksu Statoili taha. Edasi juba üsna liigeldavad tänavad oma kõnniteedega. Ise olen jah paraku selline rattur, kes oma nahka kalliks peab ja jalgrattatee puudumisel kõnniteel sõidab. Varsti see tegevus muudetakse kuuldavasti ebaseaduslikuks. Elame näeme. See kanali kaudu on sujuvam variant.
Teine võimalus Lasnamäele sõita on läbi Kadrioru. Üle Kreutzwaldi, mööda Faehlmanni Weizenbergi. Sealt otse edasi. Kenasti tiikide vahelt läbi, presidendi lossist mööda, kuni ristini. Siin tuleb dilemma. Kas võtta ratas sülle ja trepist üles Kumu juurest, või mõnikümmend meetrit Russalka poole ja mööda järsku munakivi sillutist käekõrval üles. Viimasest kohastratast üles lükates olen näinud ka tõelisi kangelasi, kes sealt üles väntavad! Au ja kuulsus neile :)
Minusuguse jaoks võtavad mõlemad valikud võhma täitsa välja. Üles jõudes hetk hingetõmbe pausi, ning mööda Valge tänava kõnniteed edasi, ning oledki Lasnamäel. Edasi sealt näiteks Mustakivini üsna hea ja turvaline "velotada". See siis nati järsem variant :)
Loomulikult neist kahest variandist tunduvalt meeldivama ümbrusega Kadrioru kaudu sõita, aga pisikese sisemise tõrke tekitab see mägironimine :)
Ja mis kena päikeselisel hommikul Kadrioru kaudu kesklinna poole sõita. Rattarikka rendirattal head V-pidurid, millega kumu järsakust laskumine pole mingi probleem (võrreldes vana rattaga). Peeter I muuseumi juurest korra veel vändata, ning edasi läheb vabajooksuga sõit tiikide vahelt trammiteeni. Kuna liiklus sedakorda allamäge, siis paar vändavajutust veel, ning taas Faehlmannis. Ootame parajat hetke üle Kreutzwaldi saamiseks. Nüüd! Ja olengi raadiomaja ees.

Lugupidamisega,
nr.47

bermuuda kolmnurk

2009-05-13T19:56:00.014+03:00

räägime rattateest järvevana teel suunaga mustamäe poole. täpsemalt selle ristumisest veerenni tänavaga.

öelge mulle palun, kuidas seda läbima peaks? rattateed tähistav valge joon, nagu näha, lõppeb sujuvalt enne ristmikku ära ja seega häid vihjeid ei anna. proovisin hommikul järgi, et seal ristmikul ratas käekõrval sitsida ei anna tulemust - keegi vabatahtlikult sind üle tee ei lase.

eri kuradi kõva närviga mehed võivad eelmise valgusfoori juures autoks hakata ja ületada ristmik teises reas. aga no ei tõmba mind sinna 90-ga liikuvate autode vahele. ja üldse, mina teile seda soovitanud ei ole:)

siis jääb veel üks variant. keerata ära veerenni tänavale ja minna üle tee 200-300 meetrit eemal asuva valgusfoori juurest. aga. raudtee ületamiseks ja sealt edasi ca 100 meetrit rattateed ei ole. seal on küll autode kiirused väikesemad ja sestap autode vahel pedaalimine ohutum, aga ruumi seal küll absoluutselt ei ole, kuna autod lõikavad sisekurvi viimase sentimeetrini sisse. täppistöö nagu f1-s.

veerenni poolt tulles on asi veel inetum, sest siin pean ma rattaga seda ristmikku ületama selliselt, et ma liigun sõidutee ääres vastassuunas. selle raudtee ülesõidu peal ja vasakpöördel järvevanasse vaatab iga juht mind nagu idiooti, kes ei oska sõita, mõni temperamentsem püüab midagi rahvusvaheliste käemärkidega selgeks teha, et siin ei sõideta või midagi.

siin oli ennist juttu ka sellest, et liigelgu ka jalgratturid eeskirjade järgi. liikleks, kui oskaks.

Kalamajast Raadiomajja

2009-05-13T14:42:00.003+03:00

Minu tee algab hommikul kalamajast ja lõpeb Kreutzwaldi raadiomaja ees. Kulgen pool sõitu sõiduteel teine pool rattateel ja üks pisike jupp ka kõnniteel narva mnt.
Üldiselt ongi mugavam sõiduteel sõitmine kui kergliiklusteedel kuna seal hõljuvad hommikused unistajad kelle vahel laveerimine ei ole meeldivate killast.
Meil jalakäiad ei arvesta isegi rattatee eraldusjoontest. Sadamas lihtsam, turistid võtavad kohe koomale kui ratas nende suunas liigub.
Positiivne et paljud autojuhid arvestavad sinuga kui liiklejaga, aga on olnud ka mõned erandid ja need on olnud just kas rullnokad bemmidega või põmmpead maasturitega.
Tagasitee on eriti lõbus kuna mere pst ja põhja pst on selleks ajaks umbes aga rattaga pääseb vabalt liiklema.

Kas te tõesti ei sõida kunagi kõnniteel?

2009-05-13T14:06:00.003+03:00

Olen nädala ajaga nii palju arenenud, et nüüd sõidan tööle juba 45 minutiga (Õismäelt raadiomajja). Paldiski maanteed mööda läheb ladusalt ja kiirelt, kuid Sõle ristil läheb tempo aeglasemaks.
Tahtsin küsida, kas te kõik tõesti sõidate kogu aeg auto- ja/või rattateedel, nagu eeskirjad käsivad? Minu meelest näiteks Narva maanteel ei ole küll võimalik kuidagi sõita autoteel, samuti paaris kohas minu marsruudil, kus trollid käivad.

esimene emotsioon

2009-05-13T11:07:00.001+03:00

tegin täna hommikul tööle sõidu huvitavamaks väikese fotoprojektiga.
pildistasin üles kogu ilu, mis teele jääb ja kõik totrused, mis
rattaliikluse reguleerimisel linnas tehtud on. lähemal ajal on plaan
neid teiega siin jagada.

tänane viimane pilt sai tehtud vahetult enne tööle jõudmist räägu
tänaval ja see võtab linnas rattaga liikumise ühe sõnaga kenasti kokku:)

Rattarikkaks3

2009-05-13T11:03:00.002+03:00

Proloog

Nii nagu ühest linnast teevad päris linna kino, peatänav, linnapark, kohvik, raamatukogu, peaväljak, mitu ülikool jne siis kindlasti on ühes päris linnas palju rattaid. Ja kindlasti on need linnarattad. Mitte mingid maastikurattad. No ok, olgu siis maastikuratas. Aga väga naljakad on need tegelased, kes end ülikirevasse dressi tõmmanud ja nüüd linnaruumis ringi spu(o)rdivad). Aga kui nad Pirita metsas või Tour de Francel rühivad, siis jõudu neile! Seal on nad tõesti omal kohal!

Esimene päev:
Ja seetõttu olin ma üliõnnelik, kui peale Rattarikkaks kampaania regamist oligi kohal tõeline linnarattas. Stiilne, läikiv, korviga, pakiraam ja puha!
Kuna olid liiga kõrged kontsad ja liiga palju uut veel rattast õppida, siis targu jätsin ma esimeseks õhtuks ta kontori turvalisse rattaruumi.
Ratast ma öösel unes küll ei näinud, aga õhtul natike küll juba kripeldas, et oleks ju ikkagi võinud koju sõita.

Teine päev:
Seda elevam oli teise päeva õhtul kontorist koju sõita. Valisin marsruudiks sama tee, mis eelmisest aastast tuttav, et igaks juhuks omadega mitte väga ära eksida.
Nõmme teed on rattaga väga ladus läbida -sile asfalt ja suhteliselt rahulik liiklus. Nõmme tee ja Koskla nurgas on küll 4 foori millede taga pikemalt passimist, aga siis saabki pidurdamist harjutada ja kiivrit kohendada. Peaks vist peegli ka ikkagi külge monteerima.
Koidu tänava pedaalib ka kiiresti läbi. Muidugi on see üks lemmikumaid tänavaid üldse! Kõik on kuidagi proportsioonis – tänav õige laiusega , hooned paraja suurusega, puudel piisav kõrgus. Autod, mis parajasti teeserval pargivad ka ei taksita mind. Ja mina ka ei jää kellelegi ette. Ja Uuemaailmas käib pidevalt mingi põnev tegevus. Parasjagu on käsil vilgas raamatukogu väljaehitus.
Veerenni või Tehnika pikendus või kuidas seda kutsutakse on ratturile küll turvaline, aga iiigav. No mitte midagi pole vaadata! Ainus päiksekiir on mahalammutatud Baltika kompleks, piisavalt sürr tühi auk. Avardab linnaruumi ja kui selga veel rohkem sirutada näeb isegi vanalinna kirikute torne.
Herne ja Magasini ristmik-vastik, vastik, vastik! Paraja hirmuga läbib ka Herne tänava. Pole seal jalakäijatel kuskil turvaliselt jalutada, ratturitest rääkimata. Õnneks on see lõik lühike ja eriti tähelepanelik olles on seniks kõik viperusteta sujunud! Endiselt häppi ratta üle!

Kolmas päev:
Kõik eilsed langused olid täna hommikuks mäkketõusudeks muutunud. Kuidagi raske oli, vihma ka vist tibutas. Kiiver on kasulik, kaitseb ka vihma eest. Aga kolmanda päeva jamad algasid alles päeva teisel poolel. Õhtuks oli tarvis jõuda balletitundi ja kui ratas on olemas, siis muidugi rattaga! Kuna rattaga jõuab igale poole kiiremini, siis jääb aega ka üle ja ma mõtlesin, et mõnus oleks teha une petite kohvikupaus. Kadriorus on selline armas, roheline ja ökokohvik. Järelikult saab seal ka korralikult parkida, miskipärast tekkis selline sidus mõte. Kui Herne tänav on kohutav, siis Kadriorg on rattaga liiklemiseks veelgi kohutavam. Kogu piirkond on ülerahvastatud, kitsad tänavad, tihe liiklus, autod poolest saadik kõnniteel, pimedad tänavanurgad. Eriliselt hulgi oli autosid just kohviku ees, muidugi NOP on popp. Maja ees ratast millegi külge kinnitada polnud, kohvikust soovitati hoovi minna ja seal koht leida. Kohvikutüdruku silmad kõnelesid selgelt, et olin vist üleüldse esimene, kes rattaparkimise palvega neid külastanud on. Hoov oli täitsa olemas, aga ma ei leidnud ühtki ava, mis mind tara teisele poole oleks viinud. Ma loobusin. Ilmselt polnud üldsegi rattapäev.

Neljas päev:
Kui esimesel päeval sõitis mulle vastu kokku 9 jalgratturit, siis täna ma nägin ka veel boonusena kolme Rattarikkaks ratturit! Ilmselt siis ERR rikkad. Vahva!!!
Nii, nüüd siis ratta hoidmisest. See on tõsine peavalu! Tööl on meil ideaalne rattaruum! Piiratud ligipääsuga, korralikult lukustatud, turvaline, puhas ja ratta saab muretult hoidikutesse jätta. Sõida vaid sisse ja sulge uks. No aga kodus seevastu õudus! Kuna tegemist ikkagi uue ja ilusa ja pealekauba võõra rattaga, siis ma üritasin talle ikkagi võimalikult turvalist pesa leida.
Selleks on tarvis ta esmalt üles upitada liftini - 9 trepiastet. See ratas on küll eelmisest tunduvalt raskem, aga no ma saan hakkama. Järgmisena on vaja tellida lift ja samal ajal kähku ratas tagumisele rattale üles tõsta. No vat see on juba keeruline, dünaamika on teine ja kui käsipidureid ka pole, siis ratast blokki ka ei saa panna. Porilaud ka kriibib juba põrandat, nii et peab veel teatud nurga säilitama, nii et porikas vastu maad ei käiks ja ratas taas käest ära ei libiseks.Tavaliselt õnnestub kolmandal korral ratta nokk üles saada, aga selleks ajaks on lifti uksed juba sulgud. Tipptunnil ehk juba äragi võetud. Lift on täpselt mõõdus, ei ühtki üleliigset sentimeetrit. Ratas on diagonaalselt liftis, liftiuksed sulguvad millimeetri kaugusel sarvedest ja ma ise seal siis kuskil kõige selle vahel. Parajalt tige juba. Ja sellist asja ei ole, et sul oleks veel poekott kaasas. See lihtsalt pole võimalik! Esimestel kordadel, kui ma liftist kogu kupatusega lõpuks välja veeren olen ma täiesti vihane ja marus. Taon ratast jalaga. Mõttes. Nädala lõpuks olen tehnika kätte saanud ja kogu see jant käib pisut kiiremini, aga ikkagi on garažeerimine rattasõidu tüütum osa. Õnneks mul on toredad naabrid! Ikka on keegi, kes sind aitab - uksed lahti teeb või sind kogu kupatusega lifti lükkab!

Viies päev:
Töökaaslastega käib plingimine täies hoos http://www.pling.ee/rattarikkaks
Juba saab teel olles mõelda, muidugi ei tohi mõtet lasta uitama ja niiviisi valvsust kaotada. Aga ühteist ikkagi märkab. Uuemaailma raamatukogu on saanud värske sisustuse, baarilett või laenutuslett on juba sees. Kuna Veerenni pikendus on tõsiselt igav, siis nüüd sõidan Vana-Lõunast, on küll auklikum, aga tunduvalt huvitavam, näeb rohkem hommikusi liikejaid. Ka rattaga. Lilleküla gümnaasiumi rattahoidla on alati rattaid täis. Selliseid pisikesi ja roosasid. Ilus vaatepilt!
Kuna tunnen, et ratas on mu üle hiilivalt aga kindlalt võimust võtnud , siis paraja distantsi tekitamiseks nädalavahetusel ma ei kavatse mitte ühtki meetrit sõita. Olingi juba jalutamist hakanud igatsema.
Ja nüüd olen julgem, ratast ma enam üles ei tassi, jätan ta alla prügišahti külge. Jõnks käib küll igal hommikul seest läbi, kui tagumine ratas ilmub vaatevälja natuke hiljem kui olin arvanud.

Nädala saak on tuhat naeratust, reipus, hea enestunne ja mingi 40km äkki :)

Rattarikkaks3

21 alustab

2009-05-13T11:01:00.002+03:00

"tere kiisu, 21 alustab"
"pane mind tondile palun"
"tere 21, oled tondil esimene"

2009-05-12T20:59:00.002+03:00

Ma olen praeguseks muidugi juba ära harjunud tolle kõige kiirema käiguga "sõudma". Kui too troopiline ekspress kuskile tee peale jääb, eks väntan läbi, aga põhimõtteliselt tundub, et saan ka ilma regullimata hakkama. Pisut vaja tagumikku kergitada ja kehaga jalale vajutada - siis läheb mäest üles küll. Pole veel muidugi metsa-krossi rajal proovinud - aga noh, see ratas pole ka ju selleks otstarbeks:)
Kahju on ainult sellest, et kodus pole kuskil ratast väga hoida. Väliskoridoris ei julge (seatl too eelmine kaduski) ja oma siseesikus pole väga ruumi. Praegu on ratas seal ja seisab seal üksi(!), sest rohkem esikusse midagi ei mahu... Sellest on kõige rohkem kahju:(
Muidu on kõik kenasti tore ja vahva on sõita!

Rattarikas nr. 47 veel :)

2009-05-12T19:06:00.002+03:00

Peale tööd täna mõtlesin pisikese tiiru Pirita poole teha. Kuskil Lauluväljaku kandis hakkasid niigi jamanud neljas ja viies käik ainult raginal üle viskama ja lõpuks kadusid üldse ära. See pani natuke kahtlema Almare esinduse töökojamehe jutus isetervenevast käiguvahetusest. Töötava käiguga väntasin Pirita Hawaii esindusse. Seal oldi nõus üle vaatama küll, kuid esimene vaba aeg oli välja pakkuda 25. mai. Sellest variandist sai viisakalt loobutud. Vähemalt oli rõõm tõdeda, et seal kandis jalgrattureid palju :) Sealt soovitati igaks juhuks ka Viimsi esindusest uurida, et seal pidavat olema lühemad järjekorrad. Aega oli, ilm kah kena, et miks mitte Viimsisse. Kohale jõudes oli sealne töökojamees nõus kohe ratta üle vaatama. Kuulas mure ära ja läks proovitiirule. Paari minuti pärast oli tagasi ütles, et käigud nüüd korras, aga piduriga pole midagi teha. Esivelg selline lihtsamat tüüpi ja velje keevituse koht on see, mis jõnksutab. Paar minutit ja probleem lahendatud. Tegelikult tuli lihtsalt käiguvahetuse trossi natuke peale keerata ja kogu lugu. Väntasin tagasi ja tõesti kõik käigud olemas, lülituvad kenasti ja fikseerib ära samuti. Mis nii viga sõita:) Julgen analoogsete murede korral soovitada Viimsi esindust.

Tagasi sõites andis üks erinevus enda vana rattaga veel tunda. Ilma suurema vaevata sai vändatudViimsi tõusust (ringteest Statoilini) üles. Paar käiku allapoole ja korras. Enda vana lillaga ei jaksanud üles vändata. Pole midagi öelda - uus ratas ikka uus ratas.

Korras käiguvahetiga,
Rattarikas47

Tervist!

2009-05-12T15:30:00.007+03:00

Ma ise kasutanud siiani sellist vana isendit:

Rattarikkaks kampaaniaga läksin kaasa just selle mõttega, et tahaks proovida võrdluseks ka uuema põlvkonna masinat ja uut masinat. Vana väljavahetamise mõtted mõnda aega olnud juba, aga oli tahtmine eelnevalt proovida, et mis ja kuidas uus aparaat on. Siis teaks ise täpsemalt mida tahta. Loodan, et mu eksperimendisoovi pärast keegi rendirattast ilma ei jäänud, kel endal mitte midagi polnud. Minu valik langes Classic Elegance kasuks, kuna sel mudelil olid ainsana käsipidurid. Klassikalise tagurpidi jalgpiduriga oleksin vist esimeses põõsas :) Harjumuse jõud on suur.

Esimesed muljed olid, et väga hea vaba jooks, ning pidurid võrreldes vana aparaadiga. Aga ega ei saagi ilmselt A-pidureid ja V-pidureid võrrelda sedasi - ikka teine klass :)
Klambriga pakiraam hea lisa.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna kutsuti vabalt muljetama, siis nati virisen ka. Uuelt rattalt oleks oodanud natuke väiksemat massi. Tundub üsna raske. Siis mina isiklikult tunnen väga puudust küljejalast. Just sel hetkel, kui sõitma hakkad, või sõitmise lõpetad, ning kiivri peast võtmiseks tahaks masin seniks toetada "kuhugi" :)

Rattarikas nr.49 mured tuttavad. Minu käsutuses oleval rattal sama mure oli. Suurema hoo pealt pidurdamisel esimene pidur jõnksutas. Käiguvahetus oli probleemne. Eriti viies käik. Ei fikseerinud ära ja hakkas raginal üle viskama. Suures hirmus, et miski suurem häda küljes, sai see viidud Almare Hawaii esindusse. Mehaanik kuulas mure ära ja rahustas maha, et uuel rattal need täiesti tavalised nähtused, et sõida edasi ja küll sissesõidu käigus need mured kaovad. Enda jaoks oli selline asi uudis, sest endal pole kunagi uut ratast olnud. Samas ikkagi hea, et midagi suuremat häda rattal polnud :P Noh - sõidame ja ootame, ehk tõesti asi ise saab korda.

Rattarikas

2009-05-12T10:28:00.003+03:00

Rattaga liigelda on lahe - tõesti mõnus ettevõtmine:)

Rõõm on see, et autojuhid on väga viisakad - annavad teed isegi seal, kus neil on sõidueelisõigus. Ja üldiselt sõiduteel on parem ja kiirem liigelda, kuigi hommikuti olen ummikus ka seisnud:D, sest kõnniteed on kitsad ja auklikumad ja jalakäijad ei ole eriti kultuursed ning rattateid on vähe. Jalakäijatest veel seda, et need ületavad teed vales kohas ja on olnud valmis ka minu ratta alla jääma. Lihtsalt uskumatu!:S

Jaan-Matti muljetab

2009-05-12T09:36:00.006+03:00

18aastane Jaan-Matti tegi esimese pikema sõidu Tallinnas sel kevadel ja tõdeb, et Tallinnas on võimalik rattaga liigelda.
http://kastaomalille.blogspot.com/2009/05/esimene-suurem-jalgrattasoit-tehtud.html

Rattarikkad kiidavad takka :)
Jätka samas vaimus, Jaan-Matti!

Tasuta jalgrattaparklad avatakse 15. mail

2009-05-11T09:16:00.003+03:00

15. mail avatakse Tallinna vanalinnas kaks mehitatud valvega jalgrataste parklat, mis töötavad kõikidel nädalapäevadel kella 08.00 - 20.00-ni.

Jalgrattaparklad töötavad Valli tn ja Pärnu mnt nurgal alates 15. maist kuni 31. juulini ning Harju tn ja Niguliste tn nurgal 15. maist kuni 31. augustini.

Mõlemas parklas on 10 kohta, lisaks on kohapeal olemas kõik vajalik ratta lukustamiseks.

Tallinna Kommunaalameti poolt läbi viidud riigihanke tulemusena esitas soodsaima pakkumise jalgrattaparkla haldamiseks OÜ Articard.

Parklate kasutajatelt jalgrataste parkimise eest tasu ei võeta.

Tallinn.ee

Mis võiks olla veel ilusam kui...?

2009-05-09T09:57:00.010+03:00

Veebiavarustes uitades komistab igasuguste imetoredate asjade otsa.

Siin üks sait, mille autorite silmade läbi on üks kauneimaid objekte maailmas jalgratas :)

ENJOY!

http://ecovelo.zenfolio.com/

Jalgratturid vöiks köigepealt täita ikka ise LE’d

2009-05-09T00:35:00.004+03:00

Liina tuletab oma blogis jalgratturitele meelde, et auto on alati suurem ja kiirem ning öiguse tagaajamisel on kaotajaks rattur. Aga tösiselt – liikluseeskiri kehtib ka ratturitele.

Asjalikud mõtted. Lugege:
Jalgrattal Tallinna liikluskeerises…

Palju õnne Pilvepildistajale! :)

2009-05-08T23:41:00.003+03:00

Welcome to the club!

http://udupea.wordpress.com/2009/05/08/ostsin-jalgratta/

Algatus Eesti Rattarikkaks kutsub kõiki jalgratastel Muuseumiööle

2009-05-08T22:29:00.001+03:00

Öös on asju - ja jalgratas on parim liiklusvahend nende asjade avastamiseks. 16. mail toimub Muuseumiöö, mil pea kõik muuseumid on avatud külastajatele tasuta. Pakutakse väga erilist programmi ja mitmel pool saab kuulata ka head muusikat.

Selleks, et ühendada oma meelistegevus - rattasõit - põneva kultuuriprogrammiga, kutsub algatus Eesti Rattarikkaks kõiki huvilisi Tallinnas ühiselt ratastel muuseume külastama. Ühine sõit annab rattasõpradele hea võimaluse omavahel tuttavaks saada, nautida koos kevadist ööõhku ja külastada erinevaid muuseume.

Kava Tallinnas
Kava Tartus

täpsem info siit