Esmaemotsioonid

Kui ma selle rattarikka rattaga kolm nädalat iga päev (no vähemalt tööpäevadel) söidan, siis ma olen vähemalt sama hea kui Lance Armstrong, sest selle rattaga söitmine on tundvalt raskem - sest ta ongi raskem :) Ja mu oma püss tundub nagu maailma köige kergem ratas, mis liigub absoluutselt ise, tööd tegema ei peagi. Täpselt selline tunne oli mul eile peale tööd koju jöudes.

Sest. Sellel rattal on kolm käiku ja Hendriksoni küür, mida ma igapäevaselt ületama pean oli saanud ühtäkki küürust mäeks, aga ma ei kurda, sest trenn teeb tugevaks :)
Esialgu on väga-väga harjumatu söita jalgpiduriga, sest ma olen ju harjunud teisiti ja ratta seljast maha tulles töstan ikkagi paremat jalga üle ülemise raamiposti, mis siis, et mul seda ei ole :)

Olles nüüd ise rattarikkaks.ee projektis sees, kiidan ma seda veel rohkem kui enne. Inimesed söitke rattaga! Iga päev, vähemalt tööle ja koju :)

Ah-jaa - kuivörd rattakell on LE järgi kohustuslik, siis kas mönda Hawaii esindusse minnes saan ma oma (projekti)rattale kella peale?

Täna hommikul rattaga tööle!

Hommikul kell 8:04 helistas Ülane.

"Magasid või!?" küsis ta murelikult (pisikese irooniaga).

"Jaa," ütlesin uniselt.

"Kas sa mäletad, et pidid ratta järele tulema?" tuletas ta meelde.

Mäletasin küll... Mina nimelt ei usu, et Tallinnas on võimalik rattaga sõita. Liiklus on lihtsalt nii kaootiline ja jõhker. Ülane ütles kunagi ühel koosviibimisel, et UusMaa osaleb Rattarikkaks mingis projektis, kus Hawaii Ekspress annab kaheks nädalaks rattad kasutada. Ütlesin tookord, et oleksin hea meelega nõus proovima. Nüüd jõudis see aeg kätte.

Põnevuseõhin südames põksumas astusin UusMaa poole. Kaubamaja ees polnud veel tavapärast tunglemist-sagimist. Inimesed ruttasid mõtlike nägudega tööle, kooli, vanaema juurde, bussi peale, trammipeatusesse. Ka Ave-Miina jäi silma, kui bussiterminali uksest sisse lipsas.

Jõudsin Rävala puiesteele. Havaii Ekspressi kaubik oli kenasti end tänava äärde parkinud ning sisu majaseina äärde sätitanud. Seal oli naistekaid ja meestekaid. Ülast ei paistnud, aga märkasin Markot, kes ühe meesteka juures askeldas. Tervitasime.

Siis tuli Ülane.

"Eeerik!" hõikas ta ja sõitis pakikal istudes, laialt naeratades, parkimisplatsile(vt I pilt järgmises postituses).

Valisin endale meesteratta, sättisin sadula paika. Kirjutasin lepingule alla. "Kas kiivrit ka saaks?" küsisin. Sain endale kiivri. JESS!

Tööle jõudsin vahejuhtumiteta. Autojuhid olid viisakad ja teed sõidetavad. Lenks veidi põrutas. Omale ostaks ikka esihargi vedrudega ratta ;)

Usun, et need nädalad rattaga tulevad mulle kindlasti kasuks.