Korv on põhiline

Minul pedaalida Classic mudel. Arvestades seda, et igapäevaselt kasutada üks universaalne Helkama ratas, millega saab nii 30 km tuure ette võtta ja ka poest värvi tuua, siis Classic midagi muud. Classic siis selline naisteka tüüpi kõrge lenksuga linnaratas, millel suur pehme iste ja korv nina ees. Boonuseks kolm rummukäiku. Selle ratta kõige olulusem komponent on korv. Ilma korvita ei ole see ratas enam see ratas.

Mida sellega teha saab: ülikonnas selg sirgelt tööle sõita, raamatuid vedada, turult kaupa tuua, trenniriideid vedada ja prügi välja viia.

Mida sellega teha ei saa: sõita maanteel 40 km tunnis seljas neoonrohelised ratturipüksid ja seljataskus banaan. Samuti ei sobi see klassikokkutulekule minemiseks, sest enamus inimesi arvab, et sa said selle vanaemalt päranduseks.

PS. Veel ei ole leidnud rakendust pakiraamile. Mida sellega teha? Turul soovitati selle peal talvekartulikotte vedada.

pidurid, pidurid, kus on pidurid...

Täna võtsin lõuna ajal siis uhke linnaratta ja otsustasin keskturule maasikaid ostma minna. Olin oma uue sõiduvahendiga teinud eile väikse tiiru parklas ja kursis, et harjumuspäraseid käsipidureid sellel isendil ei ole.. Seega olin pisut ärevil kuna tavapäraselt sõidan oma maastikurattaga, millel sõrmeulatuses pidurikang (mida linnaliikluses ikka päris tihti vaja läheb).
Esimese apsaka tegin kohe esimesel tänavanurgal, kus ootamatult hüppas teele mitu tädikest ja mina sõrmed püsti harjumuspäraseid pidureid otsisin - mida ei olnud, olid pidurid. Siis meenus, et ahjaa - pedaalid! Õnneks olid tädid sama krapsakad eest ära hüppamisel kui ette hüppamisel ja suurem avarii jäi tulemata. Edaspidi olin ettevaatlikum ja sain terve naha ja rattaga kontorisse tagasi. Kuigi peab tunnistama, et pedaalidega pidurdamisega ma ära ei harjunud ja tundsin end veel päris ebakindlalt.

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis lahkusin eile töölt põnevusega. Ootas ju mind all parkals ratas millega järgevate päevade jooksul mõnusalt ringi vurada. Kiiver ja võtmed näppu ning juba olingi teel kohtumisele rattaga. Ratas nagu ratas ikka, aga... Esimene üllatuse tabas mind juba visuaalsel vaatlusel - ei mingeid kange sõrmede all!?! sellel rattal on vaid jalgpidurid!?! Väike tiir parkals (sein ning piirded jäid omale kohale) ja siis kodupoole. Sõit kulges ilma suuremate viperusteta - fooride taha saisma jäämine ehk siis jalgpiduri kasutamine ja kontsakingade olemasolu (sest just need mul jalas olid) olid veidi harjumatud, aga elusalt sain pärale :) Ja siis tabas mind teine üllatus - see ratas oli üsna raske (võrrelduna alumiiniumraamiga maastikurattaga), aga no mis see ikka tugevale eesti tütarlapsele teeb, rattas kaenlasse ja trepist ülesse :) Õhtul sai veel kesklinna liiklustingimusi testitud ning tänane tööletulek oli juba lausa lust :)

vasika esimese päeva vaimustus

õuu-jeee

sain lõpuks oma kruiseri kätte. näeb suhteliselt selline välja nagu ma oma unenäos olin lootnud.

kahju, et ma nii kesklinnas elan. Ma saan sellega tööle ja sealt tagasi sõita väga lühikest aega. Vb peaks siis pikema trajektori valima? Igal juhul, nüüd on motivatsioon hommikul varem ärgata VEEL suurem - no et saaks baigi otsa varem istuda ja ilusa ilmaga, kui liiklust veel vähe on, mõnusalt töö poole kruisida. Ja nagu eelnevad sissekanded on tunnistanud, siis tekkis ka kohe kinnisidee endale säärane sõiduriist päriseks (eestlaslikult) "muretseda".

Andsin kärmelt ka oma sõpradele, kes varem on kurtnud: "M, miks sul ratast ei ole?!?", teada, et olen paar nädalat mobiilne ja loodetavasti nad kannavad selle eest hoolt, et minu kodu ja kontori vaheline lühike distants saaks tasa tehtud mõnes maalilisemas keskkonnas pedaalitamisega.

baaisikl-baaisikl

P.S. Jalgpidur ruulib!

Põnevad rattaseiklused Tallinnas

Sel reedel ja laupäeval on meie rattarikastel võimalus nautida oma uusi raudseid ratsusid ja võtta osa Tallinn 2011 korraldatud toredast ettevõtmisest, mille käigus toimuvatel rattaretkedel räägivad põnevaid lugusid Tallinnast Artur Ümar ja Oliver Orro Tallinna Kultuuriväärtuste Ametist.

Reedel, 17. juulil kell 19.00 stardib õhtune rattaretk "Mereäärsed lood rattasadulas" Admiraliteedi infotelgi juurest Piritale. Laupäeval, 18. juulil kell 13.00 algab samast paigast retk Paljassaarele. Korraldajad paluvad retkele kaasa võtta juua ja võileibu, et ligi kaks tundi kestva retke ajal keha kinnitada. Mõlemale matkale mahub 30 sõitjat, mistõttu on vajalik eelregistreerimine hiljemalt 17. juulil kell 16.00 aadressil Triin.Mannik@tallinn2011.ee.

Tõotab tulla elamusterohke nädalalõpp :)

Rattata

Esmaspäeval tagastasin ratta. Ma ütleksin, et kahju oli - oleks veel tahtnud hommikuti ärevalt taevasse vaadata, et kas saan kuivana tööle, arutleda mõttes, et kas täna saan veel kiiremini kui eile, kas seekord lähen siit või sealt kaudu, kuidas täna sellest kurjast koerast mööda saan ja kas täna jälle tulevad vastu needsamad näod, kes igal hommikul :).
Rattanädalad olid minu jaoks kahte moodi huvitavad - kogemus linnas sõitmise osas oli õpetlik. Ühest küljest, sain selgeks, et rattaga linnaliikluses sõitmine pole võrreldav lõõgastava metsateel väntamisega, ent tähelepaneliku ja tasakaaluka sõiduga ning sobilikku-õiget trassi valides siiski kiire, lahe, säästlik, mugav, huvitav, paindlik. Teisest küljest tekkis minus autojuhina austus ja tähelepanu ratturite suhtes, keda enne pigem tülikateks ja hulljulgeteks pidasin.
Kampaania läks mulle igati korda - olen kindlalt otsustanud endale soetada linnaratta ja edaspidi ikka ja jälle rattaga tööl käima hakata ning ka vabal ajal rohkem auto asemel rattaga liikuda. Selle kahe nädala jooksul sain muidugi tõestuse ka sellele, et kuulun ikkagi seda tüüpi rattasõprade hulka, kelles sellist vaprust siiski ei ole, et vihma, tuule ja külma ilmaga auto asemel rattasõidu kasuks otsustada.

Uus elu

Tänasest alates panen end uutmoodi proovile. Pole nimelt mitte kunagi varem linnas rattaga sõitnud, sest mul on tugev eelarvamus, et Tallinnas on eluohtlik rattaga sõita. Ja nüüd kavatsen sõita koguni 2 nädalat. Eks näi, kui turvaline ja kiire see transpordiliik on.

Jälle uued rattarikkad! :)

Täna liikusid meie rendirattad taas uutesse kätesse. Sedakorda saavad rattaga liiklemist kahe nädala jooksul proovida kultuuriministeeriumi ja selle allasutuste, Tele2 ja EASi töötajad.

Loodame peagi ka nende kogemustest meie blogis lugeda :)

Ka õllesummerdajad on oodatud rattaga

Laulupeo kogemus näitas, et kui tingimused on loodud, eelistavad paljud jalgsi ja autoga liiklemisele rattasõitu. Nii on ka Õllesummeri korraldajad loonud külalistele rattaparkla, milles seekord küll valvet ei pakuta, aga spetsiaalne rattapiletisüsteem peaks siiski tagama selle, et ükski kurikael ürituse alalt varastatud rattaga välja ei pääse.

Lugege lähemalt Õllesummeri rattaparkimise korraldusest siit.

























Foto: www.e24.ee

Tundub, et üritustekorraldajad on mõistnud, et ratturitega arvestamine ei ole lisakohustus, vaid võimalus suuremale hulgale külastajatele positiivset elamust pakkuda :)

Paljud laulupeolised tulid ratastega

Nädalavahetusel toimunud pidustuste jaoks loodud rattaparkla õigustas ennast 100%liselt. SA Tallinn 2011 teatab, et tippajal ehk pühapäevase kontserdi ajaks oli Lauluväljakule pargitud üle 500 ratta, kirjutab Eesti Päevaleht Online. Võimas! :)























Foto: SA Tallinn 2011

Esimesed päevad rattaga tööle

Otsustasin rattakampaaniaga liituda, et ära proovida linnarattaga sõitmise ja linnas sõitmise. Hawai ja minu tööandja ühiskampaania andis selleks suurepärase võimaluse. Minu kogemused rattasõiduga on piirdunud ikkagi äärelinnas, mere äärde ja "maal vanaema juures" sõitmistega. Seega minu esimene rattasõit töölt kesklinnast koju tekitas ausalt pisut ärevust. Olin tee eelnevalt läbi mõelnud. Õnneks kodu asub kesklinna suhtes just nii, et otsem tee väldib suuri liiklussõlmi ja trassidel sõitmist.
Juba minu esimene sõit koju, vaatamata sellele, et enamasti eemal suuremast liiklusest, siiski veenis mind, et ilma liikluseeskirjades/korralduses orienteerumise ja autojuhi kogemuseta võib rattaga liiklemine päris ohtlik olla. Kodutee (ca 4,5 km) jooksul oli päris mitmeid olukordi, kus autojuhina oskasin aimata, kust poolt mind oht võib varitseda (näiteks parempööret tegev auto, kui mina aga otse sõidan, auto teed ei anna), või kuidas peaksin liiklema (nt kui tee muutub poole pealt ühesuunaliseks (vastasuunaliseks) ) jms. Mu peas (muidugi kiivri all) keerlesid hoiatussõnumid, mida koju jõudes kindlasti oma teismelistele järeltulijatele pean südamele panema - nad sõidavad ratastega üpris tihti ka liikluses. Muidugi kodus ei saanud mu "õpetused" ja kogetud ohukohad mitte just ülemäära huvitatud ärakuulamist, hoopis nalja tegi neile. Ei tea kas mu ohutunne on liiga kõrge...
Väga piinlik ;) aga ei möödunud ka mu sõit väikese kukkumiseta, aga kiirus oli väike, haiget ei saanud, ümber eriti inimesi ei olnud, ja mis peamine: kiiver peas ja päikeseprillid tagasid ka piisava anonüümsuse:). Kukkusin tõesti ilmselt oma kogenematusest, aga asjaolu, et takistuseks sai jalgrattateele pealesõidu serv, mis ei olnud sõidusuunaga risti vaid niimoodi küljele viltu, mis esiratta viltu tõmbas, pööras mu tähelepanu sellele, et jalgrattateede pealesõidud ei ole ikka täiesti ohutud.
Ka sain aru, et ohutuse nimel pean ikkkagi liikluseeskirju eirama - näiteks kitsal autosid täis pargitud sõiduteel, kus peaks sõitma sisuliselt vastasvööndis, sõidan küll kõnniteel. Pidev ümberlülitumine "sõidukist -jalakäijaks" ja tagasi on vist osa linnajalgratturite elust, kuigi liikluseeskirja järgi peaks vist teisiti olema.
Esimeste sõitude kogemuse põhjal võin väita, et rattaga ON mõnus tööl käia - muidugi eelduseks ilus ilm. Võin väita ka et ajaliselt tulen sama kiiresti kui autoga, hommikune kerge füüsiline tegevus annab päevale hea alguse ja tööpäeva lõppedes on kuidagi selline avaruse ja värskuse tunne. Huvitav fakt on see, et autoga tööl olles venivad tööpäevad tihti pikaks, justkui ei saa päevale punkti panna ja muudkui venitad ja lõpetad, kuni kell on juba teabkuipalju. Nüüd rattaga aga märkan, et kohe kui kell kukub olen stardivalmis ja enda jaoks õhtud hoopis pikemad.
.. aga ma ei tea mis saab täna töölt koju minemisega... - vaatan praegu vihma sajab - aga mul ei ole vihmariideid. See on nüüd siis see osa, mis mugavustsoonist (st. auto) väljumisega kaasneb... Loodan enda meelekindlusele ikkagi rattaga koju täna minna :)

Rattaparkimisalal laiutav auto

Pärnu maanteel Swedbanki IT maja ees olevas parklas on ratta hoidmiseks justkui kõik võimalused olemas. Aga kui autoomanikud on hoolimatud, ei pruugi sellest piisata.

Laulu- ja tantsupeolistele tasuta rattaparklad

Et vähendada laulu- ja tantsupeoliste jalavaeva ning säästa neid liiklusummikutest, avab sihtasutus Tallinn 2011 reedel Tallinna lauluväljakul ja Kalevi staadionil tasuta rattaparklad, kirjutab Delfi.

Bussid, trammid, autod on sel nädalavahetusel nendes piirkondades võrdlemisi ebamugavad liiklusvahendid - rahvast täis ja liiguvad teosammul. Niisiis, kõik rattarikkad laulu- ja tantsusõbrad - ratastel peole!






























Foto: Pärnu Postimees

Liina kiidab ratast

Liina, kes selle nädala algul lõpetas oma rattakasutusperioodi, annab oma blogipostituses väikse ülevaate oma kogemusest ja kiidab ennekõike tema käsutuses olnud Classic Deluxe'i mugavust :)


























Foto: http://kepphobune.wordpress.com

Esimene sõit tööle rattaga

Osutuski siis eile võimalik ratas nö proovimiseks saada. Kahenädalase kogemusega loodan ka enda jaoks valiku teha: jääda autoga sõitma või võtta ratas tööl käimiseks.

Esimene kogemus oli muljetavaldav. Autojuhina vihastan, kui rattur üle sebra sõidab ja mitte ei lükka ratast käekõrval. Pool energiat hommikul läks rattalt maha ja rattale tagasi sebral.

Täna ilus ilm - väga nauditav oli!