Rattata

Esmaspäeval tagastasin ratta. Ma ütleksin, et kahju oli - oleks veel tahtnud hommikuti ärevalt taevasse vaadata, et kas saan kuivana tööle, arutleda mõttes, et kas täna saan veel kiiremini kui eile, kas seekord lähen siit või sealt kaudu, kuidas täna sellest kurjast koerast mööda saan ja kas täna jälle tulevad vastu needsamad näod, kes igal hommikul :).
Rattanädalad olid minu jaoks kahte moodi huvitavad - kogemus linnas sõitmise osas oli õpetlik. Ühest küljest, sain selgeks, et rattaga linnaliikluses sõitmine pole võrreldav lõõgastava metsateel väntamisega, ent tähelepaneliku ja tasakaaluka sõiduga ning sobilikku-õiget trassi valides siiski kiire, lahe, säästlik, mugav, huvitav, paindlik. Teisest küljest tekkis minus autojuhina austus ja tähelepanu ratturite suhtes, keda enne pigem tülikateks ja hulljulgeteks pidasin.
Kampaania läks mulle igati korda - olen kindlalt otsustanud endale soetada linnaratta ja edaspidi ikka ja jälle rattaga tööl käima hakata ning ka vabal ajal rohkem auto asemel rattaga liikuda. Selle kahe nädala jooksul sain muidugi tõestuse ka sellele, et kuulun ikkagi seda tüüpi rattasõprade hulka, kelles sellist vaprust siiski ei ole, et vihma, tuule ja külma ilmaga auto asemel rattasõidu kasuks otsustada.