Kui kõik ausalt ära rääkida, siis lahkusin eile töölt põnevusega. Ootas ju mind all parkals ratas millega järgevate päevade jooksul mõnusalt ringi vurada. Kiiver ja võtmed näppu ning juba olingi teel kohtumisele rattaga. Ratas nagu ratas ikka, aga... Esimene üllatuse tabas mind juba visuaalsel vaatlusel - ei mingeid kange sõrmede all!?! sellel rattal on vaid jalgpidurid!?! Väike tiir parkals (sein ning piirded jäid omale kohale) ja siis kodupoole. Sõit kulges ilma suuremate viperusteta - fooride taha saisma jäämine ehk siis jalgpiduri kasutamine ja kontsakingade olemasolu (sest just need mul jalas olid) olid veidi harjumatud, aga elusalt sain pärale :) Ja siis tabas mind teine üllatus - see ratas oli üsna raske (võrrelduna alumiiniumraamiga maastikurattaga), aga no mis see ikka tugevale eesti tütarlapsele teeb, rattas kaenlasse ja trepist ülesse :) Õhtul sai veel kesklinna liiklustingimusi testitud ning tänane tööletulek oli juba lausa lust :)