Esimesed päevad rattaga tööle

Otsustasin rattakampaaniaga liituda, et ära proovida linnarattaga sõitmise ja linnas sõitmise. Hawai ja minu tööandja ühiskampaania andis selleks suurepärase võimaluse. Minu kogemused rattasõiduga on piirdunud ikkagi äärelinnas, mere äärde ja "maal vanaema juures" sõitmistega. Seega minu esimene rattasõit töölt kesklinnast koju tekitas ausalt pisut ärevust. Olin tee eelnevalt läbi mõelnud. Õnneks kodu asub kesklinna suhtes just nii, et otsem tee väldib suuri liiklussõlmi ja trassidel sõitmist.
Juba minu esimene sõit koju, vaatamata sellele, et enamasti eemal suuremast liiklusest, siiski veenis mind, et ilma liikluseeskirjades/korralduses orienteerumise ja autojuhi kogemuseta võib rattaga liiklemine päris ohtlik olla. Kodutee (ca 4,5 km) jooksul oli päris mitmeid olukordi, kus autojuhina oskasin aimata, kust poolt mind oht võib varitseda (näiteks parempööret tegev auto, kui mina aga otse sõidan, auto teed ei anna), või kuidas peaksin liiklema (nt kui tee muutub poole pealt ühesuunaliseks (vastasuunaliseks) ) jms. Mu peas (muidugi kiivri all) keerlesid hoiatussõnumid, mida koju jõudes kindlasti oma teismelistele järeltulijatele pean südamele panema - nad sõidavad ratastega üpris tihti ka liikluses. Muidugi kodus ei saanud mu "õpetused" ja kogetud ohukohad mitte just ülemäära huvitatud ärakuulamist, hoopis nalja tegi neile. Ei tea kas mu ohutunne on liiga kõrge...
Väga piinlik ;) aga ei möödunud ka mu sõit väikese kukkumiseta, aga kiirus oli väike, haiget ei saanud, ümber eriti inimesi ei olnud, ja mis peamine: kiiver peas ja päikeseprillid tagasid ka piisava anonüümsuse:). Kukkusin tõesti ilmselt oma kogenematusest, aga asjaolu, et takistuseks sai jalgrattateele pealesõidu serv, mis ei olnud sõidusuunaga risti vaid niimoodi küljele viltu, mis esiratta viltu tõmbas, pööras mu tähelepanu sellele, et jalgrattateede pealesõidud ei ole ikka täiesti ohutud.
Ka sain aru, et ohutuse nimel pean ikkkagi liikluseeskirju eirama - näiteks kitsal autosid täis pargitud sõiduteel, kus peaks sõitma sisuliselt vastasvööndis, sõidan küll kõnniteel. Pidev ümberlülitumine "sõidukist -jalakäijaks" ja tagasi on vist osa linnajalgratturite elust, kuigi liikluseeskirja järgi peaks vist teisiti olema.
Esimeste sõitude kogemuse põhjal võin väita, et rattaga ON mõnus tööl käia - muidugi eelduseks ilus ilm. Võin väita ka et ajaliselt tulen sama kiiresti kui autoga, hommikune kerge füüsiline tegevus annab päevale hea alguse ja tööpäeva lõppedes on kuidagi selline avaruse ja värskuse tunne. Huvitav fakt on see, et autoga tööl olles venivad tööpäevad tihti pikaks, justkui ei saa päevale punkti panna ja muudkui venitad ja lõpetad, kuni kell on juba teabkuipalju. Nüüd rattaga aga märkan, et kohe kui kell kukub olen stardivalmis ja enda jaoks õhtud hoopis pikemad.
.. aga ma ei tea mis saab täna töölt koju minemisega... - vaatan praegu vihma sajab - aga mul ei ole vihmariideid. See on nüüd siis see osa, mis mugavustsoonist (st. auto) väljumisega kaasneb... Loodan enda meelekindlusele ikkagi rattaga koju täna minna :)