Täna võtsin lõuna ajal siis uhke linnaratta ja otsustasin keskturule maasikaid ostma minna. Olin oma uue sõiduvahendiga teinud eile väikse tiiru parklas ja kursis, et harjumuspäraseid käsipidureid sellel isendil ei ole.. Seega olin pisut ärevil kuna tavapäraselt sõidan oma maastikurattaga, millel sõrmeulatuses pidurikang (mida linnaliikluses ikka päris tihti vaja läheb).
Esimese apsaka tegin kohe esimesel tänavanurgal, kus ootamatult hüppas teele mitu tädikest ja mina sõrmed püsti harjumuspäraseid pidureid otsisin - mida ei olnud, olid pidurid. Siis meenus, et ahjaa - pedaalid! Õnneks olid tädid sama krapsakad eest ära hüppamisel kui ette hüppamisel ja suurem avarii jäi tulemata. Edaspidi olin ettevaatlikum ja sain terve naha ja rattaga kontorisse tagasi. Kuigi peab tunnistama, et pedaalidega pidurdamisega ma ära ei harjunud ja tundsin end veel päris ebakindlalt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
Mida rohkem sõidad, seda kiiremini ära harjud. Vanasti ju jalgadega käiski :)
ReplyDeleteNii ta on :)
ReplyDeleteMul oli pärast möningast linnarattaga (ikka seesama rattarikka projekti Classic Deluxe) söitmist esimest korda oma maastikuratta seljas päris veider tunne kui jalad pedaalidel niisama tagurpidi ringe tegid. Harjumus on kiire tulema ja harjumuse jöud on suur :)