Jalgpallimängule rattaga!

Mina, kes ma siin ükskord kurtsin, et FC Flora / Eesti Jalgpalliliit pole veel möelnud sellele, et spordivöistlusele vöiks ka rattaga tulla tõden rõõmuga, et nüüd on nad seda teinud.

Brasiilia vutimatšile tulijad saavad ratta valvatasse parklasse jätta

Järgmisel kolmapäeval püstitab SA Tallinn 2011 Lilleküla staadioni kõrvale rattaparkla, samas toimuvad ka noortepäeva üritused.

Rattaparkla asub Lilleküla staadioni kõrval asuval harjutusväljakul ja parkimist aitavad korraldada kultuuripealinna vabatahtlikud, teatas SA Kultuuripealinn.

Valvega ja tasuta parkla on avatud kolmapäeval, 12. augustil kella 14 kuni südaööni. Parklas on kohti vähemalt kahesajale rattale. Varasem kogemus on näidanud, et rattaid mahub parklasse enamgi.

Samal platsil toimuvad ka Noortepäeva üritused. «SA Tallinn 2011 seisab selle eest, et jalgrattur oleks Tallinna tänavapildi lahutamatu osa; et keskkonnasõbralikku ratturit ei vaadataks kui mõnda imelooma ning et ratast oleks alati võimalikult mugav ja lihtne parkida. Usun, et meil on õnnestunud inimeste suhtumist muuta,» rääkis sihtasutuse juhataja Mikko Fritze.

Eesti Noorteühenduste Liidu korraldatava noortepäeva «Aktivist töötuks ei jää!» programmiga saab tutvuda veebilehel. Samas avatakse ka velokuur «Tuuni oma ratast», kus saab asjatundjate abiga oma vana ratast tuunida.

SA Tallinn 2011 toetab oma rattaparklaga liikumist «Eestimaa rattarikkaks!».

Ma tollele Brasiilia mängule ei lähe, aga tahaks, et traditsioon jätkub ka edaspidi toimuvatel mängudel, millel plaanin kindlasti kohal olla. Loodetavasti rattaga :)

ratta kasuks

Teetööde piirkonnast tihtipeale autoga läbi ei pääse, aga rattaga pääseb läbi peaaegu alati. Muidugi on kohti kus tuleb kasuks maastikuratta kasutamine.

Kuidas tunda end liikluses kindlamalt?

Foto: blogs.villagevoice.com

Nii nagu mitmed meie blogis, on ka teised blogijad, kes linnaliikluses rattaga on püüdnud vahelduseks hakkama saada, märkinud ära, et neid valdab autode vahel ohutunne. Ebakindla ratturi manöövreid ei oska ta isegi ette ennustada, rääkimata teda ümbritsevatest autojuhtidest - see ei aita sugugi hirmust üle saada.

Milliste võtetega oma ebakindlust vähendada?

Mõned elementaarsed asjad:

1. Kanna kiivrit!

2. Tutvu liikluseeskirjaga ja käitu alati võimalusel vastavalt.

3. Kanna võimalusel helkurvesti!

4. Veendu, et sinu ratas on varustatud helkuriga.

5. Võimalusel lisa nii ette kui taha spetsiaalsed vilkuvad rattatuled.

Andri Maimets ütleb oma blogis, et tema üritab lähtuda vanade rattagurude soovitusest "sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada". Aga tõdeb kohe, et see on päris tõsine julgustükk.

Lisaks oleme soovitanud inimestel ka mitmekesi sõitmist - seltskond on liikluses paremini nähtav ja autojuhid hoiavad nendega ehk suuremat distantsi. Sellist võimalust pakuvad näiteks Eesti Rattarikkaks algatuse poolt korraldatavad rattaga töölesõidu reeded.

Milliseid võimalusi oskate algajatele linnaratturitele veel soovitada? Omast kogemusest või teooriast :)

järeltulevatele põlvedele

täna lõppeb minu sõit rattarikkad laenurattaga. minu tähelepanekud sellest kogemusest järeltulevatele põlvedele on järgmised:

miinused:

- kett tuleb vahest, enamasti väga ebasobivates olukordades, maha. peale seda oled rattal liikuv inimmürsk mille peatab esimene sinust suurem takistus või hõõrdumine (loe: piisavalt pikk pidurdusmaa).

- sadul minu 82 kilo juures oma kohal ei püsinud. st. see vajas pidevat kohendamist, kuna kippus sõites allapoole vajuma.

- see on ratta eripära, aga maantee- või maastikurattaga harjunud inimene tunneb selle asjandusega linnas liigeldes esimesed 3 päeva sulaselget hirmu. sest juhitavus, manööverdusvõime ja kiirendus-pidurdusmaa on kõik allapoole igasugust arvestust. mina tundsin siirast rõõmu oma ratta peale tagasi kolides.

- sama maa läbimine võttis minul mtb vs. cruiser oma +20 minutit cruiseri kahjuks. põhiline vahe tuleb sellest, et ei kannata äärekividest sellise hooga üle sõita ja lõppkiirusest. juba 21 käigulise mtb-ga on sul ülekannete valik ka oluliselt laiem ja sestap edasiviiv jõud optimaalsem.

- antud mudel on raske! kohe väga raske! kui sul on vaja ratast pidevalt tõsta, trepist üles venitada vms, siis vali mõni kergem mudel.

- linnarattal võiks 28" rattad olla. wtf seal ka nii laiad kummid on? et raskem sõita oleks?

- puhas asfaldi ratas. juba kergem metsarada ei ole selle ratta jaoks. soovitan parem kohe üldse mitte proovidagi. nii jäi minul teist poolt ülemiste järve, mis on kõige otsem tee tööle-koju, cruiseriga sõitmata.

- igapäevane trass oleks tark planeerida nii, et sellele ei jääks suuri tõuse. sossi mägi on mägirattaga köki-möki, selle saaniga andis sealt üles pressida. samas alla on mõnus sõita, raske ratas jookseb kaugele. ainult hirm oli naha vahel ses mõttes, et kui seal kett maha peaks tulema, siis on vsl (väga sitt lugu).

plussid:

- korv on väga praktiline! asjad saab kiiresti kätte ja seda on mugav kasutada. kuigi olgu öeldud, et igast asju sinna panna ei maksa. sõites põrutab ja raputab parasjagu!

- sadul kannatab vabalt igapäevast kasutamist. kitsa sportsadula selga ronides oleks olnud väga vaevaline kohe 3 nädalat jutti iga päev sõita. seda isegi spets riideid kasutades, teksadest rääkimata.

- iseasend on selline lüpsja oma. heas mõttes, sest sirge seljaga näeb liikluses paremini ja ei väsi nii ära. samas vastutuul on 3x hullem kui kägaras maanteeratta peal.

- ratas on suht odav, seda julgeks igale poole jätta. see sobiks reaalselt ka igapäevaseks kasutamiseks ja asjade ajamiseks.

- sellel on porilauad, mida ühelgi endast lugupidaval rattal ei ole:) sestap ei sarnane sõitja ka vihmase ilmaga vöötoravale.

foto: amsterdam, mai 2008