Inimesed, kandke kiivrit!

Pärast rattaga tööl käimist läksin õhtul jalutama ja nägin kõhedustekitavat vaatepilti Rävala puiesteel. Autode vahel keset teed seikles rattaga üks tütarlaps ja ta tundus rohkem kui kaitsetu, sest tal ei olnud peas isegi elementaarset kiivrit! Teiste postitustega tutvudes sain ka teada, et kõnniteel tegelikult rattaga sõita ei tohikski, kuid ilma elementaarse kaitseta autode vahele veerema minna ei ole minu arvates ka kõige mõistlikum mõte. Võrreldes mõne aasta taguse ajaga on ka meil hakatud kiivrist lugu pidama. Ise õppisin seda kasutama rulluisutades ja nüüd on ilma selleta sõites kuidagi kõhe tunne. Veel kõhedam on vaadata eelpool kirjeldatud seiklejaid. Ilma kiivrita sõita on minu jaoks sama kui lahtise turvavööga autoga kimades. Kui aeg küps, võiks see küll peagi ka LE-s kajastuda, äkki tulevad inimesed siis paremini kaasa.

Kuigi jah, ükspäev kui vihma ladistas, sõitsin ise ka rattaga koju vihmavarju pea kohal hoides ja ühe käega manööverdades. Polnud sugugi nii lihtne ega ohutu, kuid kohale jõudsin, poolkuivana :-) ja päris tore oli tegelikult!

Kena rattakogemus Ahvenamaal

Käisin juulis Ahvenamaal Soomes rattamatkal. Sõita oli väga hea, sest jalgrattateede võrgustik on väga hästi arendatud ja tähistatud. Maastik oli kena ja mis peamine, ratta seljas ja sinna tagasi istudes oli turvaline tunne. Paar korda aga ehmusin selle peale, et meie taga sõitev auto jäi meie, ratturite taga, peaaegu seisma. Esimene mõte tuli pähe, et mis ma nüüd valesti tegin? Aga kuna sõitsime kerges kurvis, ootas Ahvenamaa autojuht kiirust maha võttes, kuni tee oli täiesti sirgeks keeranud, võttis taas hoo üles ja möödus meist ettevaatlikult. Ülim aupaklikkus ratturi vastu! Mitmel korral kogesin, kuidas autod võtsid hoo maha ja pakkusid turvalist ruumi kohati ka sellistel rattateedel, mis kattusid autoteedega.

Ja veel, meie grupijuht soovitas korduvalt, kui keegi hakkas poodi minnes ratast lukustama:"Harjuge ära, et siin ei varastata!" Harjumine oli kiire tulema, aga kodus tasub vist siiski ettevaatlikum olla nii ratta lukustamise kui enda hoidmisega teedel. Igapäevane reaalsus on siiski karmim.

Kuidas tunda end liikluses kindlamalt?

Foto: blogs.villagevoice.com

Nii nagu mitmed meie blogis, on ka teised blogijad, kes linnaliikluses rattaga on püüdnud vahelduseks hakkama saada, märkinud ära, et neid valdab autode vahel ohutunne. Ebakindla ratturi manöövreid ei oska ta isegi ette ennustada, rääkimata teda ümbritsevatest autojuhtidest - see ei aita sugugi hirmust üle saada.

Milliste võtetega oma ebakindlust vähendada?

Mõned elementaarsed asjad:

1. Kanna kiivrit!

2. Tutvu liikluseeskirjaga ja käitu alati võimalusel vastavalt.

3. Kanna võimalusel helkurvesti!

4. Veendu, et sinu ratas on varustatud helkuriga.

5. Võimalusel lisa nii ette kui taha spetsiaalsed vilkuvad rattatuled.

Andri Maimets ütleb oma blogis, et tema üritab lähtuda vanade rattagurude soovitusest "sõita täiesti ülbelt sõidurea keskel, mitte viisakat mängida ning teeveeres liigelda üritada". Aga tõdeb kohe, et see on päris tõsine julgustükk.

Lisaks oleme soovitanud inimestel ka mitmekesi sõitmist - seltskond on liikluses paremini nähtav ja autojuhid hoiavad nendega ehk suuremat distantsi. Sellist võimalust pakuvad näiteks Eesti Rattarikkaks algatuse poolt korraldatavad rattaga töölesõidu reeded.

Milliseid võimalusi oskate algajatele linnaratturitele veel soovitada? Omast kogemusest või teooriast :)

otselülitus singapuri

tänud rattarikkad tiimile uue kompu eest. aitäh!

püüdes postituste taset endiselt kõrgena hoida, siis jätkame otse singapurist, kuhu ma hetkel asjade soodsa käigu tõttu sattunud olen. täpsemalt saad lugeda siit.

vaatasin esimesel õhtul ringi ka selle pilguga, et kuidas siinmaal ratturi elu kah on. tuleb välja, et on ja ei ole ka. jama on sellega, et erinevaid stupid ruule, põhiliselt selle kohta, mida teha ei tohi, on palju. näiteks ei tohi rattaga tunnelis sõita, trahv 1000 kohalikku taala, so ca 8500 eestlast. võrdlusena olgu öeldud, et trahv eesti rahvusväärteo, valesti parkimise, eest on 150 taala.



rattueid aga on. kuigi maal, kus automaks on 190% uue auto hinnast võiks neid rohkemgi olla. vähest huvi võib aga ilmselt põhjendada sellega, et siinne kliima ei soosi rattaga sõitmist (oled sa proovinud trenni saunas teha?) ja teiseks on ühistransport odav ja toimiv. ka takso, eriti arvestades seda et siinne elatustase on ameerika omast kõrgem. vahemaad on väikesed, nii saab paljudesse kohtadesse ka jalgsi.


asjaajamiseks kasutatavad rattad on suht uued ja enamasti maastikuvõimelised. sellist vanarauahunnikut nagu amsterdamis või kopenhaagenis siin näha pole. see võib olla seotud ka kuritegevusega või õigemini siis pigem selle puudumisega.

õhtul korraldati ka mingit tuuri linna peal selliselt, et toodi autoga üks kastitäis jalgrattaid ja teine kast inimesi ja siis panedi ühed teiste otsa ja lasti koos linna peale tuuritama. niipalju kui ma aru sain, siis sõitis see 100 hiinlast lihtsalt sihitult ringi ja tekitas liikluses segadust.

ratas igapäeva asjaajamisteks tundub olevat kasutatav. ka kontserdile ja teatrisse saab vabalt minna rattaga. kuigi jah, suht suure kolosseumi nurga taga on kohta nii umbes 20 rattale. kuigi tuleb tunnistada, et parklas on veel vabu kohti.



ja lõpetuseks, eestis on rattateed küll käänulised ja kitsad, kohati selge alguse ja lõputa, aga ka meil on veel võimalik areneda:)