Mina näiteks ei pea Tallinnas rattaga liiklemisel probleemiks mitte seda, et liiklus on ohltik ja muu sinna juurde kuuluv, vaid probleemne on hoopis see kuhu jätta oma ratas?Mina ei julge lihtsalt tänavale (ka lukustatuna) oma velot küll jätta. On ju üsna ilmselge, et kurikaeltel on rattaluku löhkumine vägagi käpas. Näiteks eelmisel nädalal toimunud Eesti - Portugali mängule oleks tahtnud küll rattaga minna, aga paraku pole FC Flora / Eesti Jalgpalliliit veel möelnud sellele, et spordivöistlusele vöiks ka rattaga tulla. Täitsa möeldamatu on mu jaoks, et jätaksin ratta poe ette ennast ootama - no ei ole vöimalik. Isegi tööl vean ratast liftiga neljandale korrusele...
Eelmisel nädalal nägin üht ratast, millel oli sadul ära vöetud. Ma nüüd ei teagi, kas oli mönele möödujale see sadul niiväga meeldima hakanud vöi oli ratta omanik sadula kaasa vötnud, et oma ratast vargapoisile vähemahvatlevamaks teha :)
Ehk, et rattarikkad - kuidas käitute teie?
Posts
Minul tööl õnneks probleemi ei olnud kuna tööamdja paigaldas raadiomaja ette sellise rattaparkimise agregaadi kuhu sai kinnitada rattaraami. Alati vältisin ainult esi- või tagaratta kinnitamist.
ReplyDeleteTõsi, kauplustes käimine oli probleemne, enamasti on kauplustel madalad just esiratta kinnitamise kohad. Eelistasin kohti kus ratas jäi valvekaamera vaatecälja.
liigun rattaga linnas igal pool, käin poes, teatris, kontserdil, baaris, tööl, arsti juures. ratas ootab seni väga jämeda armeeritud trosslukuga lähima postikujulise objekti külge kinnitatuna. viimase 5-6 aasta jooksul ei ole kadunud ei ratas ega ühtegi detaili tema küljest. arvan et edu tagab kombinatsioon odav ratas - kallis lukk. ükski lukk ei tee ratta varastamist võimatuks, hea lukk suunab varga suure tõenäosusega lihtsama saagi - halvasti lukustatud ratta juurde. ringi liikudes kohtab hästi lukustatud rattaid paraku üsna harva.
ReplyDeleteEestis on probleem selles, et inimesed ihkavad head ratast, aga hea ratas ei sobi linnarattaks, vaid on pigem meelelahutuse- ja võistlusratas. Seega lahenduseks on linnasõiduks kasutada odavat ratast, näiteks hinnapiir 3000 krooni. Kui varastatakse, siis tuleb uus osta, kuid varastamise tõenäosus väheneb. Autodest varastatakse ka ju peamiselt kallimaid, nagu BMW, Audi, Mercedes.
ReplyDeleteOlen lisaks kuulnud, et kogemustega inimesed kõigepealt vanutavad oma uue ratta, et see liiga ahvatlev ei oleks.
hei!
ReplyDeletesee nr 39 ratas on minu kasutuses. Võtsin sadula tuppa kaasa, et vargapoistele(-tüdukutele) vähem ahvaltlusi tekitada. Kuna kiirkinnitusega sadulat on lihtne kaasa haarata, siis mõtlesin et teen seda ise enne kui mõni teine seda teeb. Ilma sadulata ratas tõmbab ka rohkem tähelepanu endale. Seega on see nagu natuke nagu reklaamitrikk. Kui natuke järele mõelda siis tegelikult selles tiheda liiklusega jalakäijate koridoris vaevalt et mõni sadulat näppima hakkab.
Igapäevase tööle ja koju sõitjana (pluss nädalavahetused rattal jne) teen nii:
ReplyDelete1. oman ratast, mis paistab kole välja, kaalub räigelt palju ja on odav (ostetud 500 krooniga sõbralt). Muide, tegemist maastikurattaga, mis tähendab, et väike klaasipuru ei tee linnas sõites talle suurt midagi (erinevalt nt linnaratta peenest kummist). Ka selliste kasutatud sõidukite müügivalik on laiem.
2. investeerisin rattalukku ligi 400 krooni (rohkem oleks ratast vaadates olnud juba imelik). Ei mäleta täpselt, kas see oli turvalisuse klassis 3. või 4., igatahes mitte kergemate kahe klassi alla kuuluv ja odavam kui kalleim klass.
3. lukustan oma ratta käidavatesse kohtadesse, seejuures on parimad ikkagi postid jms, mitte rattaparkla (betoonis traadid ei tekita erilist usaldust, mõnikord on talad peenelt läbi viilitud, samuti on nt Kristiine juures hoidjad betoontorude sees lahti kruvitavad).
Selle kõige tulemusena pole mul ratast veel kunagi varastatud ega püütud varastada. Saab täiesti mugavalt käia lõunal, poes jne.
Aga mida paljud valesti teevad?
- sõidavad linnas liiga kalli rattaga, mis paistab ka kallis välja.
- jätavad rattale külge rattakompuutreid jms nodi, mis varast ahvatleb.
- lukustavad ratast mingi suvalise peenikese trossiga, mis on käkitegu läbi näksata. Kui ratta peale ikka üle 5000 kr kulutatud, pole ehk probleem ka 500-600 kr selle säilitamise peale välja käia?
- lukustavad ratast ainult RATTAID pidi, seejuures on minu kohatud lukustatud ratastest tubli 70% lukustatud esiratast pidi, mis on jaburus kuubis. Tross peaks siiski läbima tagaratta JA raami.
- ratas jäetakse kõrvalisse kohta, kus pidevalt inimesi ei käi. Ka rattaparklad on tihti kuskil maja kõrval, kus inimesi ei käi - minu jaoks nt ohumärk.
- ratast lukustamata või lõdvalt lukustades usaldatakse liialt rahvarohkust. Alles oli teles üks EKA tudeng, kes lasi keset päeva pätil kaamera ees enda üle 10 000 krooni maksnud (sic!) ratta selga hüpata ja minema kihutada, sest ta arvas, et see on ju avalik koht ja keegi ei julge.
- ja lõpuks: jäetakse ratas lukustatuna kuhugi kodust eemale pikaks ajaks. Minul näiteks ei oleks pähegi tulnud oma ratast kuskil parklas hoida üleöö.
Mul ei ole Tallinnas viimase 37 aasta jooksul ühtegi lukustatud ratast ära varastatud. Ühe lukustatud ratta küll tassisid vargad kaenlas ära, aga see äratas möödujates kohe tähelepanu ja sain samal päeval ratta politseist kätte.
ReplyDeleteMinu meelest on jah parim nipp -- suhteliselt odav, vana ja hea linnaratas (mida saab paraku kõige lihtsamalt Helsingist) + kodaralukk (mis ju enamikel põhjamaistel linnaratastel on) + korralik lukk, millega raam kuskile kinni panna -- ja kindlasti käidavad kohas, ärge pange rattaid nurgatagustesse kohtadesse!
Helsingis varastati mul 6 aasta jooksul ära 2 ratast -- ühel korral unustasin ratta üldse lukustada ja teisel korral jätsin kehva lukuga ratta ööseks raudteejaama.
njahh.. kui ma juba autot pargin, siis ma poe aknast passin autole peale, et mine tea- äkki vargad võtavad ära..Ratta puhul olen eriti ettevaatlik, eriti veel siis kui ratas pole minu oma. Näiteks mõnes suures toidupoes on nn koridorid (lükandustega vahekoridor)... mõned panevad oma koerad sinna ootele, mina pistan aga ratta :D
ReplyDeleteVarasematel aegadel on meie blogis käinud läbi hea võte rattaparkimisvõimaluste laiendamiseks - helistada külastatavat asutust enne külastust ning küsida üle, kas ja millistes tingimustes on võimalik rattaid parkida.
ReplyDeleteÜhelt poolt avaldate nii asutustele survet ja panete neid mõtlema rattaparkimisvõimaluste vajadusele, teiselt poolt väldite olukorda, kus jõudes sihtkohta avastate, et seal ei ole parkimine üldse võimalik, ja saate alternatiive juba varem läbi mõelda :)
statistika... politsei andmetel varastatakse kõige rohkem rattaid kortermajade keldriboxidest...
ReplyDeleteTallinnas kuskile poe ette päevasel ajal julgen jämeda trossiga lukustatud ratta jätta küll. Mitmeaastane isiklik kogemus on positiivne: ainult üks sadulakotist kadunud tööriist. Seevastu öösel tänavale või trepikotta ratast jätta on kahtlasem. Eriti, kui seda teha regulaarselt igal ööl samas kohas.
ReplyDelete