Kuna ise olen motikafänn, siis oli "kondimootoriga" rattaga algul väga raske harjuda. Ma pole tükk aega sõitnud, esimesed ringid töö juures parklas olid väga emotsionaalsed. Peale tööpäeva siis suundusin iga kolmapäevasele swedbanki tervisejooksule metimetsa...mm.. polnud veel jooksma hakanud, juba olin higine ja väsinud. Probleeme tekitas sealne jalgratta parkla.. nii vähe oli ruumi ja minu üllatuseks oli seal palju rattaid, kõik olid risti-rästi, maas, postiotsas, ümber puu jne. Lõpuks siis sai joostud ja jälle probleem.. kuidas ma oma ratta nüüd teiste alt kätte saan.. õnneks oli seal nn valvur kes julatas oma abistava käe.
Hakkasin siis kodupoole sõitma. Sry, sõiduteele autode vahele ma selle rattaga ei lähe.. never.. elu on ikka liiga kallis. Õnneks oli jalakäijaterada koos rattateega. Alati kui ma autoga olin tööle tulnud, siis ma kirusin, et niipalju autosid ja ummikud ja inimesed ei oska üldse sõita jne. nüüd tundus mulle korraga, et tee peal ei ole üldse autosid, enamus liiklejaid on hoopis jalakäija- ja rattarajal. Mulle tundus või oli see lihtsalt paranoia, et kõik tänavapilgud olid mulle suunatud. Inimesi kõndis seal niipalju, mõned seisid ja ajasid juttu ning tekitasin bussipeatustes ummikuid. Inimesed voorisid edasi-tagasi teelaiuselt, üldse ei arvesta, et jalgrattur peab ka kuskile sinna ära mahtuma. Vot nüüd... kus on rattakell? mul oli seda tol hetkel väga vaja.
Lõpuks jõudsin koju.. arvestasin et jalgrattaga sõidan ma tööle ainult 5 kuni 8 min rohkem kui mistahes muu transpordiga. Panin ratta koridori ja mõtlesin, et oli vast seiklus... enam ma küll ei taha selle rattaga sõita ... järgmise päeva hommikul olin aga nagu 5 kopikat jälle rattaga tööl :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
No comments:
Post a Comment