Hei!
Olgu kohe alguses ära öeldud, et minu jaoks on rattarikkad projekti näol tegemist isikliku eksperimendiga hirmust vabanemise teel. Erinevalt ehk teistest kasutajatest, ei oska mina veel karta autosid, kaasliiklejaid ega koduloomi. Mina kardan üleüldse ratta selga istuda.
Hirm pärineb aastaid tagasi toimunud kergest liiklusõnnetusest, mille tagajärjel ma kraavi lendasin ja enam ratta selga istuda ei julgenud. Nii siiani.
Aga et hirmust muud moodi ei vabane, kui tuleb talle suurte silmadega otsa vaadata, siis siin ma olen.
Eile sain endale ratta. Esimesed katsetused Kaarli puiesteel võtsid käed ja südame sees ikka korralikult värisema. Kõige esimene hetk enne sõitma hakkamist oli kohutav - ratta selga istuda lihtsalt ei julge. Nuta või naera, aga ei julge. Kolleegi abiga sain rattale ikka hoo sisse ja esimesed meetridki sõidetud. Enamuse teed Vabaduse väljakult Niguliste tänava rattaparklasse sai tehtud ikka ratas käekõrval - kõnniteed on hirmus kitsad, inimesi liiga palju ja minu hirm veel koletult suur. Kolleegi pakkumine mind esimesel õhtul autoga koju aidata tundus taevase kingitusena. Aga et harjutamine teeb meistriks, luban endale, et alla ma ei anna! Kui vihma ei saja, lähen õhtul Kadriorgu harjutama!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
Üks viis on võtta osa reedestest rattaga tööle sõitudest - seltsis segasem ja suurem ratturitekamp julge(u)stab.
ReplyDeleteTäpsema info selle kohta leiad aadressilt http://rattarikkaks.ee/reedene-rattasoit-on-ajavoit.html . Et olla kindel, et sinu piirkonnast keegi kindlasti tuleb, võid iseenesest ju võtta projekti eestvedajatega ühendust ja paluda tuge, nad on kindlasti valmis Sind aitama :)
Ja küll see vaprus tuleb ning esmalttasub muidugi kuskil vaiksemas kohas, pargiteel või mujal, rattavalitsemist harjutada. Edu!
ReplyDelete