Liikluspala.
http://www.agentm.ee/mp3/Agent%20M%20-%20Pidurid%20on%20surnud.mp3
PS. Mitte kuulata rattasõidul, hoog läheb liiga kiireks!
14.5.09
Täna vinge-vinge tuul
Veel mõned tähelepanekud:
Eile kolmapäeva õhtul sättisin end telemaja eest töölt koju sõitma. Mulle astus ligi üks töökaaslane ja küsis, kuidas sõita on. Muljetasin talle, et sõiduteel on eelised, sest autojuhid on viisakamad, kui jalakäijad. Tema muidugi ütles vastu, et sellepärast ta rattarikastega ei liitunud, et rattateid on vähe ja sõiduteel ta sõita ei julgeks. Aga mina jään selle juurde, et kõnniteel sõitmine on minu jaoks teine valik. Ja nii nagu ka keegi juba ära mainis, kui sõita nt sadamast, siis turistid panevad ratturit tähele ja tunnevad reegleid. Olen sellega 100% nõus, sest olen siiani iga päev sõitnud läbi sadama ja seal on liiklemine hoopis lihtsam, kui tavalisel linna kõnni- või rattateel...
Kuna sadam jääb minu kodu ja töö marsruudile, siis seetõttu sõidan sealt iga päev. Ja see on tore vaheldus auto- ja rattateele, sest rahulikus tempos sõites on sadama mere ja mere-taeva ilu vaatamist väärt:)
Siiani olen sõitnud Koplist Tööstuse...Põhja pst… kaudu. Aga mul on üks eesmärk veel püstitatud rattarikka aja jooksul, nimelt katsetan teist teed Erika - Kopli uulitsat… pidi tööle-koju jõuda:)
Varem ma linnas pole rattaga väga sõitnud ja kodu-töö-kodu marsruut rattaga on mulle võõras. Hea, et liitusin rattarikastega – rattaga tööl käia on tore kogemus. Kuigi sel nädalal ja täna eriti on tuul vinge-vinge. Olen rohkem retke- ja matkasõitja: olen sõitnud 2001, 2002... Eesti Roheliste Liikumise korraldatud sõitudel. Kuna Roheliste Liikumiste sõidud toimuvad tavaliselt umbes emadepäeva paiku ja mai alguses telgis magada on külm, siis otsustasin ise enda tutvusringkonnas retki/matku korraldada. Esimene kord sõitsime Lõuna-Eesti kandis ja teisel korral Ida-Eesti kandis.
Rattast endast: alguses tahtsin ratast ümber vahetada... Mul on „nõrga kehaga“ korviga ratas. Aga nüüd olen väga rahul, sest korv on suur pluss ja loomulikult sõidab ratas ka hästi 3-käiguga. Korv on tõesti hea, sest ei pea kotti seljas, õlal kandma; ja on võimalik ka poest läbi käia:) Ja mulle hullult meeldib kiiver. Pean tunnistama, et olen palju rattaga sõitnud, kuid alati olen kandnud lihtsalt mingit peakatet, aga kiivrit kannan rattarikkana esimest korda:) Esimese hooga tundus kiiver naljaks, kuid harjusin kiivriga kiiresti ja see on tõesti lahe. Kandke alati kiivrit!:) Rattalukk on ainus, mis mulle „peavalu“ on valmistanud, sest on väga kange ja selle ratta külge panemine võtab umbes poole kodust tööle sõidetud aja – aga vb mul on lihtsalt vähe jõudu:D
Veel pean ütlema, et selle aja jooksul, mil ma olen rattaga tööle või koju sõitnud, siis buss, millega ma tavaliselt sõidan, pole minust siiani kordagi möödunud(H)
Eile töölt koju sõites kasutasin natukene ka kõnniteed. Mulle tuli vastu karkudega naine, kes mulle vägagi kurvalt otsa vaatas Järeldus: olen igas mõttes rõõmus, et saan rattaga liigelda...13.5.09
Ülekäigurajal
Ületasin töölt koju sõites suure ummiku ajal Haabersti ringi ülekäiguraja ratta seljas, mitte käekõrval, nagu eeskiri nõuab. Just seetõttu, et hoog oli sees ning nägin peatuvaid autosid ja et nad minu pärast passima ei peaks, siis mõtlesin, et sõidan kiirelt üle. Üks autojuht pidurdas järsult, tegi akna lahti ja karjus:"Kui sa ratta seljas oled, ei ole ma kohustatud sulle teed andma!"
Noh, muidugi, eks seaduse järgi see ilmselt nii ongi, aga mul tekkis pärast mõte, et kui midagi peaks juhtuma minuga ülekäigurajal juhul kui olen ratta seljas, mitte ei kõnni, kas siis õnnetuse puhul olen ma ise süüdi, kuna ma polnud jalakäija? Kas autojuht peab seaduse järgi teed andma ainult jalakäijale, mitte ratturile rattal?
Noh, muidugi, eks seaduse järgi see ilmselt nii ongi, aga mul tekkis pärast mõte, et kui midagi peaks juhtuma minuga ülekäigurajal juhul kui olen ratta seljas, mitte ei kõnni, kas siis õnnetuse puhul olen ma ise süüdi, kuna ma polnud jalakäija? Kas autojuht peab seaduse järgi teed andma ainult jalakäijale, mitte ratturile rattal?
Laagna tee
Eelmisele postitajale lisaks omapoolse tähelepaneku natukese teises väntamise suunas. Eks see rattaga liiklus enamuses osas olegi meil kahjuks üks paras vene rulett. Mõningate üksikute eranditega, kus tõesti on sõiduteest eraldatud ratta tee. No näiteks Pirital. Seal muidugi omad probleemid, et rattateel meeldib tohutult käia kõrvuti titekärudega mammadel. Ei üksteise järel, ei kõnniteel, vaid just jalgratta teel ja kõrvuti, et ükski rattur ühelgi tingimusel mööda ei pääseks. Kui vastavale asjale tähelepanu juhtida, oled veel pahalane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Kui prooviks õige sedakorda Lasnamäele vändata...
Mööda Gonsiorit, kuni Torupilli Selverini pole väga vigagi. Elusalt poe parklasse sisse- ja väljasõitudest mööda. Laagna tee foor. Autodega kõrvuti rohelist ootamas. Start.
Nüüd vaja elusalt saada üle kolme sõidurea, mis paremalt poolt tulevad ja ilma foorita.
Sealt tulevatest "kanali kiirusel" autode vahelt kiire spurdiga läbi ja kõnniteele. Esimeses sõidureas pole seal kuigi tervislik viibida. Proovitud. Tõstan nati kõrgemast äärekivist ratta üles kõnniteele ja hakkan sõitma. See nn. kõnnitee väga kaootiline. Kord saab täitsa kenasti vändata, kord kaob see nii kitsaks, et ei mahu peale, natukese aja pärast on post seal kõnniteel. No saame mööda. Pilk üle õla, autot/bussi ei tule, ratas kaenlasse, korraks sõiduteele, postist mööda ja turvalisemale "kõnniteele" tagasi. Peale Kumu läheb asi lõbusamaks. Sõidetav ala läheb laiemaks, ning tekib paremale poole isegi jalgratta tee. See läheb sujuvalt üles Lasname järve (ei teagi selle veekogu ametliku nimetust) äärest kenasti Võidujooksu Statoili taha. Edasi juba üsna liigeldavad tänavad oma kõnniteedega. Ise olen jah paraku selline rattur, kes oma nahka kalliks peab ja jalgrattatee puudumisel kõnniteel sõidab. Varsti see tegevus muudetakse kuuldavasti ebaseaduslikuks. Elame näeme. See kanali kaudu on sujuvam variant.
Teine võimalus Lasnamäele sõita on läbi Kadrioru. Üle Kreutzwaldi, mööda Faehlmanni Weizenbergi. Sealt otse edasi. Kenasti tiikide vahelt läbi, presidendi lossist mööda, kuni ristini. Siin tuleb dilemma. Kas võtta ratas sülle ja trepist üles Kumu juurest, või mõnikümmend meetrit Russalka poole ja mööda järsku munakivi sillutist käekõrval üles. Viimasest kohastratast üles lükates olen näinud ka tõelisi kangelasi, kes sealt üles väntavad! Au ja kuulsus neile :)
Minusuguse jaoks võtavad mõlemad valikud võhma täitsa välja. Üles jõudes hetk hingetõmbe pausi, ning mööda Valge tänava kõnniteed edasi, ning oledki Lasnamäel. Edasi sealt näiteks Mustakivini üsna hea ja turvaline "velotada". See siis nati järsem variant :)
Loomulikult neist kahest variandist tunduvalt meeldivama ümbrusega Kadrioru kaudu sõita, aga pisikese sisemise tõrke tekitab see mägironimine :)
Ja mis kena päikeselisel hommikul Kadrioru kaudu kesklinna poole sõita. Rattarikka rendirattal head V-pidurid, millega kumu järsakust laskumine pole mingi probleem (võrreldes vana rattaga). Peeter I muuseumi juurest korra veel vändata, ning edasi läheb vabajooksuga sõit tiikide vahelt trammiteeni. Kuna liiklus sedakorda allamäge, siis paar vändavajutust veel, ning taas Faehlmannis. Ootame parajat hetke üle Kreutzwaldi saamiseks. Nüüd! Ja olengi raadiomaja ees.
Lugupidamisega,
nr.47
Kui prooviks õige sedakorda Lasnamäele vändata...
Mööda Gonsiorit, kuni Torupilli Selverini pole väga vigagi. Elusalt poe parklasse sisse- ja väljasõitudest mööda. Laagna tee foor. Autodega kõrvuti rohelist ootamas. Start.
Nüüd vaja elusalt saada üle kolme sõidurea, mis paremalt poolt tulevad ja ilma foorita.
Sealt tulevatest "kanali kiirusel" autode vahelt kiire spurdiga läbi ja kõnniteele. Esimeses sõidureas pole seal kuigi tervislik viibida. Proovitud. Tõstan nati kõrgemast äärekivist ratta üles kõnniteele ja hakkan sõitma. See nn. kõnnitee väga kaootiline. Kord saab täitsa kenasti vändata, kord kaob see nii kitsaks, et ei mahu peale, natukese aja pärast on post seal kõnniteel. No saame mööda. Pilk üle õla, autot/bussi ei tule, ratas kaenlasse, korraks sõiduteele, postist mööda ja turvalisemale "kõnniteele" tagasi. Peale Kumu läheb asi lõbusamaks. Sõidetav ala läheb laiemaks, ning tekib paremale poole isegi jalgratta tee. See läheb sujuvalt üles Lasname järve (ei teagi selle veekogu ametliku nimetust) äärest kenasti Võidujooksu Statoili taha. Edasi juba üsna liigeldavad tänavad oma kõnniteedega. Ise olen jah paraku selline rattur, kes oma nahka kalliks peab ja jalgrattatee puudumisel kõnniteel sõidab. Varsti see tegevus muudetakse kuuldavasti ebaseaduslikuks. Elame näeme. See kanali kaudu on sujuvam variant.
Teine võimalus Lasnamäele sõita on läbi Kadrioru. Üle Kreutzwaldi, mööda Faehlmanni Weizenbergi. Sealt otse edasi. Kenasti tiikide vahelt läbi, presidendi lossist mööda, kuni ristini. Siin tuleb dilemma. Kas võtta ratas sülle ja trepist üles Kumu juurest, või mõnikümmend meetrit Russalka poole ja mööda järsku munakivi sillutist käekõrval üles. Viimasest kohastratast üles lükates olen näinud ka tõelisi kangelasi, kes sealt üles väntavad! Au ja kuulsus neile :)
Minusuguse jaoks võtavad mõlemad valikud võhma täitsa välja. Üles jõudes hetk hingetõmbe pausi, ning mööda Valge tänava kõnniteed edasi, ning oledki Lasnamäel. Edasi sealt näiteks Mustakivini üsna hea ja turvaline "velotada". See siis nati järsem variant :)
Loomulikult neist kahest variandist tunduvalt meeldivama ümbrusega Kadrioru kaudu sõita, aga pisikese sisemise tõrke tekitab see mägironimine :)
Ja mis kena päikeselisel hommikul Kadrioru kaudu kesklinna poole sõita. Rattarikka rendirattal head V-pidurid, millega kumu järsakust laskumine pole mingi probleem (võrreldes vana rattaga). Peeter I muuseumi juurest korra veel vändata, ning edasi läheb vabajooksuga sõit tiikide vahelt trammiteeni. Kuna liiklus sedakorda allamäge, siis paar vändavajutust veel, ning taas Faehlmannis. Ootame parajat hetke üle Kreutzwaldi saamiseks. Nüüd! Ja olengi raadiomaja ees.
Lugupidamisega,
nr.47
bermuuda kolmnurk
räägime rattateest järvevana teel suunaga mustamäe poole. täpsemalt selle ristumisest veerenni tänavaga.
öelge mulle palun, kuidas seda läbima peaks? rattateed tähistav valge joon, nagu näha, lõppeb sujuvalt enne ristmikku ära ja seega häid vihjeid ei anna. proovisin hommikul järgi, et seal ristmikul ratas käekõrval sitsida ei anna tulemust - keegi vabatahtlikult sind üle tee ei lase.
eri kuradi kõva närviga mehed võivad eelmise valgusfoori juures autoks hakata ja ületada ristmik teises reas. aga no ei tõmba mind sinna 90-ga liikuvate autode vahele. ja üldse, mina teile seda soovitanud ei ole:)
siis jääb veel üks variant. keerata ära veerenni tänavale ja minna üle tee 200-300 meetrit eemal asuva valgusfoori juurest. aga. raudtee ületamiseks ja sealt edasi ca 100 meetrit rattateed ei ole. seal on küll autode kiirused väikesemad ja sestap autode vahel pedaalimine ohutum, aga ruumi seal küll absoluutselt ei ole, kuna autod lõikavad sisekurvi viimase sentimeetrini sisse. täppistöö nagu f1-s.
veerenni poolt tulles on asi veel inetum, sest siin pean ma rattaga seda ristmikku ületama selliselt, et ma liigun sõidutee ääres vastassuunas. selle raudtee ülesõidu peal ja vasakpöördel järvevanasse vaatab iga juht mind nagu idiooti, kes ei oska sõita, mõni temperamentsem püüab midagi rahvusvaheliste käemärkidega selgeks teha, et siin ei sõideta või midagi.
siin oli ennist juttu ka sellest, et liigelgu ka jalgratturid eeskirjade järgi. liikleks, kui oskaks.
Kalamajast Raadiomajja
Minu tee algab hommikul kalamajast ja lõpeb Kreutzwaldi raadiomaja ees. Kulgen pool sõitu sõiduteel teine pool rattateel ja üks pisike jupp ka kõnniteel narva mnt.
Üldiselt ongi mugavam sõiduteel sõitmine kui kergliiklusteedel kuna seal hõljuvad hommikused unistajad kelle vahel laveerimine ei ole meeldivate killast.
Meil jalakäiad ei arvesta isegi rattatee eraldusjoontest. Sadamas lihtsam, turistid võtavad kohe koomale kui ratas nende suunas liigub.
Positiivne et paljud autojuhid arvestavad sinuga kui liiklejaga, aga on olnud ka mõned erandid ja need on olnud just kas rullnokad bemmidega või põmmpead maasturitega.
Tagasitee on eriti lõbus kuna mere pst ja põhja pst on selleks ajaks umbes aga rattaga pääseb vabalt liiklema.
Üldiselt ongi mugavam sõiduteel sõitmine kui kergliiklusteedel kuna seal hõljuvad hommikused unistajad kelle vahel laveerimine ei ole meeldivate killast.
Meil jalakäiad ei arvesta isegi rattatee eraldusjoontest. Sadamas lihtsam, turistid võtavad kohe koomale kui ratas nende suunas liigub.
Positiivne et paljud autojuhid arvestavad sinuga kui liiklejaga, aga on olnud ka mõned erandid ja need on olnud just kas rullnokad bemmidega või põmmpead maasturitega.
Tagasitee on eriti lõbus kuna mere pst ja põhja pst on selleks ajaks umbes aga rattaga pääseb vabalt liiklema.
Kas te tõesti ei sõida kunagi kõnniteel?
Olen nädala ajaga nii palju arenenud, et nüüd sõidan tööle juba 45 minutiga (Õismäelt raadiomajja). Paldiski maanteed mööda läheb ladusalt ja kiirelt, kuid Sõle ristil läheb tempo aeglasemaks.
Tahtsin küsida, kas te kõik tõesti sõidate kogu aeg auto- ja/või rattateedel, nagu eeskirjad käsivad? Minu meelest näiteks Narva maanteel ei ole küll võimalik kuidagi sõita autoteel, samuti paaris kohas minu marsruudil, kus trollid käivad.
Tahtsin küsida, kas te kõik tõesti sõidate kogu aeg auto- ja/või rattateedel, nagu eeskirjad käsivad? Minu meelest näiteks Narva maanteel ei ole küll võimalik kuidagi sõita autoteel, samuti paaris kohas minu marsruudil, kus trollid käivad.
esimene emotsioon
tegin täna hommikul tööle sõidu huvitavamaks väikese fotoprojektiga.
pildistasin üles kogu ilu, mis teele jääb ja kõik totrused, mis
rattaliikluse reguleerimisel linnas tehtud on. lähemal ajal on plaan
neid teiega siin jagada.
pildistasin üles kogu ilu, mis teele jääb ja kõik totrused, mis
rattaliikluse reguleerimisel linnas tehtud on. lähemal ajal on plaan
neid teiega siin jagada.
tänane viimane pilt sai tehtud vahetult enne tööle jõudmist räägu
tänaval ja see võtab linnas rattaga liikumise ühe sõnaga kenasti kokku:)
Rattarikkaks3
Proloog
Nii nagu ühest linnast teevad päris linna kino, peatänav, linnapark, kohvik, raamatukogu, peaväljak, mitu ülikool jne siis kindlasti on ühes päris linnas palju rattaid. Ja kindlasti on need linnarattad. Mitte mingid maastikurattad. No ok, olgu siis maastikuratas. Aga väga naljakad on need tegelased, kes end ülikirevasse dressi tõmmanud ja nüüd linnaruumis ringi spu(o)rdivad). Aga kui nad Pirita metsas või Tour de Francel rühivad, siis jõudu neile! Seal on nad tõesti omal kohal!
Esimene päev:
Ja seetõttu olin ma üliõnnelik, kui peale Rattarikkaks kampaania regamist oligi kohal tõeline linnarattas. Stiilne, läikiv, korviga, pakiraam ja puha!
Kuna olid liiga kõrged kontsad ja liiga palju uut veel rattast õppida, siis targu jätsin ma esimeseks õhtuks ta kontori turvalisse rattaruumi.
Ratast ma öösel unes küll ei näinud, aga õhtul natike küll juba kripeldas, et oleks ju ikkagi võinud koju sõita.
Teine päev:
Seda elevam oli teise päeva õhtul kontorist koju sõita. Valisin marsruudiks sama tee, mis eelmisest aastast tuttav, et igaks juhuks omadega mitte väga ära eksida.
Nõmme teed on rattaga väga ladus läbida -sile asfalt ja suhteliselt rahulik liiklus. Nõmme tee ja Koskla nurgas on küll 4 foori millede taga pikemalt passimist, aga siis saabki pidurdamist harjutada ja kiivrit kohendada. Peaks vist peegli ka ikkagi külge monteerima.
Koidu tänava pedaalib ka kiiresti läbi. Muidugi on see üks lemmikumaid tänavaid üldse! Kõik on kuidagi proportsioonis – tänav õige laiusega , hooned paraja suurusega, puudel piisav kõrgus. Autod, mis parajasti teeserval pargivad ka ei taksita mind. Ja mina ka ei jää kellelegi ette. Ja Uuemaailmas käib pidevalt mingi põnev tegevus. Parasjagu on käsil vilgas raamatukogu väljaehitus.
Veerenni või Tehnika pikendus või kuidas seda kutsutakse on ratturile küll turvaline, aga iiigav. No mitte midagi pole vaadata! Ainus päiksekiir on mahalammutatud Baltika kompleks, piisavalt sürr tühi auk. Avardab linnaruumi ja kui selga veel rohkem sirutada näeb isegi vanalinna kirikute torne.
Herne ja Magasini ristmik-vastik, vastik, vastik! Paraja hirmuga läbib ka Herne tänava. Pole seal jalakäijatel kuskil turvaliselt jalutada, ratturitest rääkimata. Õnneks on see lõik lühike ja eriti tähelepanelik olles on seniks kõik viperusteta sujunud! Endiselt häppi ratta üle!
Kolmas päev:
Kõik eilsed langused olid täna hommikuks mäkketõusudeks muutunud. Kuidagi raske oli, vihma ka vist tibutas. Kiiver on kasulik, kaitseb ka vihma eest. Aga kolmanda päeva jamad algasid alles päeva teisel poolel. Õhtuks oli tarvis jõuda balletitundi ja kui ratas on olemas, siis muidugi rattaga! Kuna rattaga jõuab igale poole kiiremini, siis jääb aega ka üle ja ma mõtlesin, et mõnus oleks teha une petite kohvikupaus. Kadriorus on selline armas, roheline ja ökokohvik. Järelikult saab seal ka korralikult parkida, miskipärast tekkis selline sidus mõte. Kui Herne tänav on kohutav, siis Kadriorg on rattaga liiklemiseks veelgi kohutavam. Kogu piirkond on ülerahvastatud, kitsad tänavad, tihe liiklus, autod poolest saadik kõnniteel, pimedad tänavanurgad. Eriliselt hulgi oli autosid just kohviku ees, muidugi NOP on popp. Maja ees ratast millegi külge kinnitada polnud, kohvikust soovitati hoovi minna ja seal koht leida. Kohvikutüdruku silmad kõnelesid selgelt, et olin vist üleüldse esimene, kes rattaparkimise palvega neid külastanud on. Hoov oli täitsa olemas, aga ma ei leidnud ühtki ava, mis mind tara teisele poole oleks viinud. Ma loobusin. Ilmselt polnud üldsegi rattapäev.
Neljas päev:
Kui esimesel päeval sõitis mulle vastu kokku 9 jalgratturit, siis täna ma nägin ka veel boonusena kolme Rattarikkaks ratturit! Ilmselt siis ERR rikkad. Vahva!!!
Nii, nüüd siis ratta hoidmisest. See on tõsine peavalu! Tööl on meil ideaalne rattaruum! Piiratud ligipääsuga, korralikult lukustatud, turvaline, puhas ja ratta saab muretult hoidikutesse jätta. Sõida vaid sisse ja sulge uks. No aga kodus seevastu õudus! Kuna tegemist ikkagi uue ja ilusa ja pealekauba võõra rattaga, siis ma üritasin talle ikkagi võimalikult turvalist pesa leida.
Selleks on tarvis ta esmalt üles upitada liftini - 9 trepiastet. See ratas on küll eelmisest tunduvalt raskem, aga no ma saan hakkama. Järgmisena on vaja tellida lift ja samal ajal kähku ratas tagumisele rattale üles tõsta. No vat see on juba keeruline, dünaamika on teine ja kui käsipidureid ka pole, siis ratast blokki ka ei saa panna. Porilaud ka kriibib juba põrandat, nii et peab veel teatud nurga säilitama, nii et porikas vastu maad ei käiks ja ratas taas käest ära ei libiseks.Tavaliselt õnnestub kolmandal korral ratta nokk üles saada, aga selleks ajaks on lifti uksed juba sulgud. Tipptunnil ehk juba äragi võetud. Lift on täpselt mõõdus, ei ühtki üleliigset sentimeetrit. Ratas on diagonaalselt liftis, liftiuksed sulguvad millimeetri kaugusel sarvedest ja ma ise seal siis kuskil kõige selle vahel. Parajalt tige juba. Ja sellist asja ei ole, et sul oleks veel poekott kaasas. See lihtsalt pole võimalik! Esimestel kordadel, kui ma liftist kogu kupatusega lõpuks välja veeren olen ma täiesti vihane ja marus. Taon ratast jalaga. Mõttes. Nädala lõpuks olen tehnika kätte saanud ja kogu see jant käib pisut kiiremini, aga ikkagi on garažeerimine rattasõidu tüütum osa. Õnneks mul on toredad naabrid! Ikka on keegi, kes sind aitab - uksed lahti teeb või sind kogu kupatusega lifti lükkab!
Viies päev:
Töökaaslastega käib plingimine täies hoos http://www.pling.ee/rattarikkaks
Juba saab teel olles mõelda, muidugi ei tohi mõtet lasta uitama ja niiviisi valvsust kaotada. Aga ühteist ikkagi märkab. Uuemaailma raamatukogu on saanud värske sisustuse, baarilett või laenutuslett on juba sees. Kuna Veerenni pikendus on tõsiselt igav, siis nüüd sõidan Vana-Lõunast, on küll auklikum, aga tunduvalt huvitavam, näeb rohkem hommikusi liikejaid. Ka rattaga. Lilleküla gümnaasiumi rattahoidla on alati rattaid täis. Selliseid pisikesi ja roosasid. Ilus vaatepilt!
Kuna tunnen, et ratas on mu üle hiilivalt aga kindlalt võimust võtnud , siis paraja distantsi tekitamiseks nädalavahetusel ma ei kavatse mitte ühtki meetrit sõita. Olingi juba jalutamist hakanud igatsema.
Ja nüüd olen julgem, ratast ma enam üles ei tassi, jätan ta alla prügišahti külge. Jõnks käib küll igal hommikul seest läbi, kui tagumine ratas ilmub vaatevälja natuke hiljem kui olin arvanud.
Nädala saak on tuhat naeratust, reipus, hea enestunne ja mingi 40km äkki :)
Rattarikkaks3
Nii nagu ühest linnast teevad päris linna kino, peatänav, linnapark, kohvik, raamatukogu, peaväljak, mitu ülikool jne siis kindlasti on ühes päris linnas palju rattaid. Ja kindlasti on need linnarattad. Mitte mingid maastikurattad. No ok, olgu siis maastikuratas. Aga väga naljakad on need tegelased, kes end ülikirevasse dressi tõmmanud ja nüüd linnaruumis ringi spu(o)rdivad). Aga kui nad Pirita metsas või Tour de Francel rühivad, siis jõudu neile! Seal on nad tõesti omal kohal!
Esimene päev:
Ja seetõttu olin ma üliõnnelik, kui peale Rattarikkaks kampaania regamist oligi kohal tõeline linnarattas. Stiilne, läikiv, korviga, pakiraam ja puha!
Kuna olid liiga kõrged kontsad ja liiga palju uut veel rattast õppida, siis targu jätsin ma esimeseks õhtuks ta kontori turvalisse rattaruumi.
Ratast ma öösel unes küll ei näinud, aga õhtul natike küll juba kripeldas, et oleks ju ikkagi võinud koju sõita.
Teine päev:
Seda elevam oli teise päeva õhtul kontorist koju sõita. Valisin marsruudiks sama tee, mis eelmisest aastast tuttav, et igaks juhuks omadega mitte väga ära eksida.
Nõmme teed on rattaga väga ladus läbida -sile asfalt ja suhteliselt rahulik liiklus. Nõmme tee ja Koskla nurgas on küll 4 foori millede taga pikemalt passimist, aga siis saabki pidurdamist harjutada ja kiivrit kohendada. Peaks vist peegli ka ikkagi külge monteerima.
Koidu tänava pedaalib ka kiiresti läbi. Muidugi on see üks lemmikumaid tänavaid üldse! Kõik on kuidagi proportsioonis – tänav õige laiusega , hooned paraja suurusega, puudel piisav kõrgus. Autod, mis parajasti teeserval pargivad ka ei taksita mind. Ja mina ka ei jää kellelegi ette. Ja Uuemaailmas käib pidevalt mingi põnev tegevus. Parasjagu on käsil vilgas raamatukogu väljaehitus.
Veerenni või Tehnika pikendus või kuidas seda kutsutakse on ratturile küll turvaline, aga iiigav. No mitte midagi pole vaadata! Ainus päiksekiir on mahalammutatud Baltika kompleks, piisavalt sürr tühi auk. Avardab linnaruumi ja kui selga veel rohkem sirutada näeb isegi vanalinna kirikute torne.
Herne ja Magasini ristmik-vastik, vastik, vastik! Paraja hirmuga läbib ka Herne tänava. Pole seal jalakäijatel kuskil turvaliselt jalutada, ratturitest rääkimata. Õnneks on see lõik lühike ja eriti tähelepanelik olles on seniks kõik viperusteta sujunud! Endiselt häppi ratta üle!
Kolmas päev:
Kõik eilsed langused olid täna hommikuks mäkketõusudeks muutunud. Kuidagi raske oli, vihma ka vist tibutas. Kiiver on kasulik, kaitseb ka vihma eest. Aga kolmanda päeva jamad algasid alles päeva teisel poolel. Õhtuks oli tarvis jõuda balletitundi ja kui ratas on olemas, siis muidugi rattaga! Kuna rattaga jõuab igale poole kiiremini, siis jääb aega ka üle ja ma mõtlesin, et mõnus oleks teha une petite kohvikupaus. Kadriorus on selline armas, roheline ja ökokohvik. Järelikult saab seal ka korralikult parkida, miskipärast tekkis selline sidus mõte. Kui Herne tänav on kohutav, siis Kadriorg on rattaga liiklemiseks veelgi kohutavam. Kogu piirkond on ülerahvastatud, kitsad tänavad, tihe liiklus, autod poolest saadik kõnniteel, pimedad tänavanurgad. Eriliselt hulgi oli autosid just kohviku ees, muidugi NOP on popp. Maja ees ratast millegi külge kinnitada polnud, kohvikust soovitati hoovi minna ja seal koht leida. Kohvikutüdruku silmad kõnelesid selgelt, et olin vist üleüldse esimene, kes rattaparkimise palvega neid külastanud on. Hoov oli täitsa olemas, aga ma ei leidnud ühtki ava, mis mind tara teisele poole oleks viinud. Ma loobusin. Ilmselt polnud üldsegi rattapäev.
Neljas päev:
Kui esimesel päeval sõitis mulle vastu kokku 9 jalgratturit, siis täna ma nägin ka veel boonusena kolme Rattarikkaks ratturit! Ilmselt siis ERR rikkad. Vahva!!!
Nii, nüüd siis ratta hoidmisest. See on tõsine peavalu! Tööl on meil ideaalne rattaruum! Piiratud ligipääsuga, korralikult lukustatud, turvaline, puhas ja ratta saab muretult hoidikutesse jätta. Sõida vaid sisse ja sulge uks. No aga kodus seevastu õudus! Kuna tegemist ikkagi uue ja ilusa ja pealekauba võõra rattaga, siis ma üritasin talle ikkagi võimalikult turvalist pesa leida.
Selleks on tarvis ta esmalt üles upitada liftini - 9 trepiastet. See ratas on küll eelmisest tunduvalt raskem, aga no ma saan hakkama. Järgmisena on vaja tellida lift ja samal ajal kähku ratas tagumisele rattale üles tõsta. No vat see on juba keeruline, dünaamika on teine ja kui käsipidureid ka pole, siis ratast blokki ka ei saa panna. Porilaud ka kriibib juba põrandat, nii et peab veel teatud nurga säilitama, nii et porikas vastu maad ei käiks ja ratas taas käest ära ei libiseks.Tavaliselt õnnestub kolmandal korral ratta nokk üles saada, aga selleks ajaks on lifti uksed juba sulgud. Tipptunnil ehk juba äragi võetud. Lift on täpselt mõõdus, ei ühtki üleliigset sentimeetrit. Ratas on diagonaalselt liftis, liftiuksed sulguvad millimeetri kaugusel sarvedest ja ma ise seal siis kuskil kõige selle vahel. Parajalt tige juba. Ja sellist asja ei ole, et sul oleks veel poekott kaasas. See lihtsalt pole võimalik! Esimestel kordadel, kui ma liftist kogu kupatusega lõpuks välja veeren olen ma täiesti vihane ja marus. Taon ratast jalaga. Mõttes. Nädala lõpuks olen tehnika kätte saanud ja kogu see jant käib pisut kiiremini, aga ikkagi on garažeerimine rattasõidu tüütum osa. Õnneks mul on toredad naabrid! Ikka on keegi, kes sind aitab - uksed lahti teeb või sind kogu kupatusega lifti lükkab!
Viies päev:
Töökaaslastega käib plingimine täies hoos http://www.pling.ee/rattarikkaks
Juba saab teel olles mõelda, muidugi ei tohi mõtet lasta uitama ja niiviisi valvsust kaotada. Aga ühteist ikkagi märkab. Uuemaailma raamatukogu on saanud värske sisustuse, baarilett või laenutuslett on juba sees. Kuna Veerenni pikendus on tõsiselt igav, siis nüüd sõidan Vana-Lõunast, on küll auklikum, aga tunduvalt huvitavam, näeb rohkem hommikusi liikejaid. Ka rattaga. Lilleküla gümnaasiumi rattahoidla on alati rattaid täis. Selliseid pisikesi ja roosasid. Ilus vaatepilt!
Kuna tunnen, et ratas on mu üle hiilivalt aga kindlalt võimust võtnud , siis paraja distantsi tekitamiseks nädalavahetusel ma ei kavatse mitte ühtki meetrit sõita. Olingi juba jalutamist hakanud igatsema.
Ja nüüd olen julgem, ratast ma enam üles ei tassi, jätan ta alla prügišahti külge. Jõnks käib küll igal hommikul seest läbi, kui tagumine ratas ilmub vaatevälja natuke hiljem kui olin arvanud.
Nädala saak on tuhat naeratust, reipus, hea enestunne ja mingi 40km äkki :)
Rattarikkaks3
12.5.09
Ma olen praeguseks muidugi juba ära harjunud tolle kõige kiirema käiguga "sõudma". Kui too troopiline ekspress kuskile tee peale jääb, eks väntan läbi, aga põhimõtteliselt tundub, et saan ka ilma regullimata hakkama. Pisut vaja tagumikku kergitada ja kehaga jalale vajutada - siis läheb mäest üles küll. Pole veel muidugi metsa-krossi rajal proovinud - aga noh, see ratas pole ka ju selleks otstarbeks:)
Kahju on ainult sellest, et kodus pole kuskil ratast väga hoida. Väliskoridoris ei julge (seatl too eelmine kaduski) ja oma siseesikus pole väga ruumi. Praegu on ratas seal ja seisab seal üksi(!), sest rohkem esikusse midagi ei mahu... Sellest on kõige rohkem kahju:(
Muidu on kõik kenasti tore ja vahva on sõita!
Kahju on ainult sellest, et kodus pole kuskil ratast väga hoida. Väliskoridoris ei julge (seatl too eelmine kaduski) ja oma siseesikus pole väga ruumi. Praegu on ratas seal ja seisab seal üksi(!), sest rohkem esikusse midagi ei mahu... Sellest on kõige rohkem kahju:(
Muidu on kõik kenasti tore ja vahva on sõita!
Rattarikas nr. 47 veel :)
Peale tööd täna mõtlesin pisikese tiiru Pirita poole teha. Kuskil Lauluväljaku kandis hakkasid niigi jamanud neljas ja viies käik ainult raginal üle viskama ja lõpuks kadusid üldse ära. See pani natuke kahtlema Almare esinduse töökojamehe jutus isetervenevast käiguvahetusest. Töötava käiguga väntasin Pirita Hawaii esindusse. Seal oldi nõus üle vaatama küll, kuid esimene vaba aeg oli välja pakkuda 25. mai. Sellest variandist sai viisakalt loobutud. Vähemalt oli rõõm tõdeda, et seal kandis jalgrattureid palju :) Sealt soovitati igaks juhuks ka Viimsi esindusest uurida, et seal pidavat olema lühemad järjekorrad. Aega oli, ilm kah kena, et miks mitte Viimsisse. Kohale jõudes oli sealne töökojamees nõus kohe ratta üle vaatama. Kuulas mure ära ja läks proovitiirule. Paari minuti pärast oli tagasi ütles, et käigud nüüd korras, aga piduriga pole midagi teha. Esivelg selline lihtsamat tüüpi ja velje keevituse koht on see, mis jõnksutab. Paar minutit ja probleem lahendatud. Tegelikult tuli lihtsalt käiguvahetuse trossi natuke peale keerata ja kogu lugu. Väntasin tagasi ja tõesti kõik käigud olemas, lülituvad kenasti ja fikseerib ära samuti. Mis nii viga sõita:) Julgen analoogsete murede korral soovitada Viimsi esindust.
Tagasi sõites andis üks erinevus enda vana rattaga veel tunda. Ilma suurema vaevata sai vändatudViimsi tõusust (ringteest Statoilini) üles. Paar käiku allapoole ja korras. Enda vana lillaga ei jaksanud üles vändata. Pole midagi öelda - uus ratas ikka uus ratas.
Korras käiguvahetiga,
Rattarikas47
Tagasi sõites andis üks erinevus enda vana rattaga veel tunda. Ilma suurema vaevata sai vändatudViimsi tõusust (ringteest Statoilini) üles. Paar käiku allapoole ja korras. Enda vana lillaga ei jaksanud üles vändata. Pole midagi öelda - uus ratas ikka uus ratas.
Korras käiguvahetiga,
Rattarikas47
Tervist!
Ma ise kasutanud siiani sellist vana isendit:
Rattarikkaks kampaaniaga läksin kaasa just selle mõttega, et tahaks proovida võrdluseks ka uuema põlvkonna masinat ja uut masinat. Vana väljavahetamise mõtted mõnda aega olnud juba, aga oli tahtmine eelnevalt proovida, et mis ja kuidas uus aparaat on. Siis teaks ise täpsemalt mida tahta. Loodan, et mu eksperimendisoovi pärast keegi rendirattast ilma ei jäänud, kel endal mitte midagi polnud. Minu valik langes Classic Elegance kasuks, kuna sel mudelil olid ainsana käsipidurid. Klassikalise tagurpidi jalgpiduriga oleksin vist esimeses põõsas :) Harjumuse jõud on suur.
Esimesed muljed olid, et väga hea vaba jooks, ning pidurid võrreldes vana aparaadiga. Aga ega ei saagi ilmselt A-pidureid ja V-pidureid võrrelda sedasi - ikka teine klass :)
Klambriga pakiraam hea lisa.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna kutsuti vabalt muljetama, siis nati virisen ka. Uuelt rattalt oleks oodanud natuke väiksemat massi. Tundub üsna raske. Siis mina isiklikult tunnen väga puudust küljejalast. Just sel hetkel, kui sõitma hakkad, või sõitmise lõpetad, ning kiivri peast võtmiseks tahaks masin seniks toetada "kuhugi" :)
Rattarikas nr.49 mured tuttavad. Minu käsutuses oleval rattal sama mure oli. Suurema hoo pealt pidurdamisel esimene pidur jõnksutas. Käiguvahetus oli probleemne. Eriti viies käik. Ei fikseerinud ära ja hakkas raginal üle viskama. Suures hirmus, et miski suurem häda küljes, sai see viidud Almare Hawaii esindusse. Mehaanik kuulas mure ära ja rahustas maha, et uuel rattal need täiesti tavalised nähtused, et sõida edasi ja küll sissesõidu käigus need mured kaovad. Enda jaoks oli selline asi uudis, sest endal pole kunagi uut ratast olnud. Samas ikkagi hea, et midagi suuremat häda rattal polnud :P Noh - sõidame ja ootame, ehk tõesti asi ise saab korda.
Rattarikkaks kampaaniaga läksin kaasa just selle mõttega, et tahaks proovida võrdluseks ka uuema põlvkonna masinat ja uut masinat. Vana väljavahetamise mõtted mõnda aega olnud juba, aga oli tahtmine eelnevalt proovida, et mis ja kuidas uus aparaat on. Siis teaks ise täpsemalt mida tahta. Loodan, et mu eksperimendisoovi pärast keegi rendirattast ilma ei jäänud, kel endal mitte midagi polnud. Minu valik langes Classic Elegance kasuks, kuna sel mudelil olid ainsana käsipidurid. Klassikalise tagurpidi jalgpiduriga oleksin vist esimeses põõsas :) Harjumuse jõud on suur.
Esimesed muljed olid, et väga hea vaba jooks, ning pidurid võrreldes vana aparaadiga. Aga ega ei saagi ilmselt A-pidureid ja V-pidureid võrrelda sedasi - ikka teine klass :)
Klambriga pakiraam hea lisa.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna kutsuti vabalt muljetama, siis nati virisen ka. Uuelt rattalt oleks oodanud natuke väiksemat massi. Tundub üsna raske. Siis mina isiklikult tunnen väga puudust küljejalast. Just sel hetkel, kui sõitma hakkad, või sõitmise lõpetad, ning kiivri peast võtmiseks tahaks masin seniks toetada "kuhugi" :)
Rattarikas nr.49 mured tuttavad. Minu käsutuses oleval rattal sama mure oli. Suurema hoo pealt pidurdamisel esimene pidur jõnksutas. Käiguvahetus oli probleemne. Eriti viies käik. Ei fikseerinud ära ja hakkas raginal üle viskama. Suures hirmus, et miski suurem häda küljes, sai see viidud Almare Hawaii esindusse. Mehaanik kuulas mure ära ja rahustas maha, et uuel rattal need täiesti tavalised nähtused, et sõida edasi ja küll sissesõidu käigus need mured kaovad. Enda jaoks oli selline asi uudis, sest endal pole kunagi uut ratast olnud. Samas ikkagi hea, et midagi suuremat häda rattal polnud :P Noh - sõidame ja ootame, ehk tõesti asi ise saab korda.
Rattarikas
Rattaga liigelda on lahe - tõesti mõnus ettevõtmine:)
Rõõm on see, et autojuhid on väga viisakad - annavad teed isegi seal, kus neil on sõidueelisõigus. Ja üldiselt sõiduteel on parem ja kiirem liigelda, kuigi hommikuti olen ummikus ka seisnud:D, sest kõnniteed on kitsad ja auklikumad ja jalakäijad ei ole eriti kultuursed ning rattateid on vähe. Jalakäijatest veel seda, et need ületavad teed vales kohas ja on olnud valmis ka minu ratta alla jääma. Lihtsalt uskumatu!:S
Jaan-Matti muljetab
18aastane Jaan-Matti tegi esimese pikema sõidu Tallinnas sel kevadel ja tõdeb, et Tallinnas on võimalik rattaga liigelda.
http://kastaomalille.blogspot.com/2009/05/esimene-suurem-jalgrattasoit-tehtud.html
Rattarikkad kiidavad takka :)
Jätka samas vaimus, Jaan-Matti!
http://kastaomalille.blogspot.com/2009/05/esimene-suurem-jalgrattasoit-tehtud.html
Rattarikkad kiidavad takka :)
Jätka samas vaimus, Jaan-Matti!
Subscribe to:
Posts (Atom)
Posts
