Rattarikkaks3

Proloog

Nii nagu ühest linnast teevad päris linna kino, peatänav, linnapark, kohvik, raamatukogu, peaväljak, mitu ülikool jne siis kindlasti on ühes päris linnas palju rattaid. Ja kindlasti on need linnarattad. Mitte mingid maastikurattad. No ok, olgu siis maastikuratas. Aga väga naljakad on need tegelased, kes end ülikirevasse dressi tõmmanud ja nüüd linnaruumis ringi spu(o)rdivad). Aga kui nad Pirita metsas või Tour de Francel rühivad, siis jõudu neile! Seal on nad tõesti omal kohal!

Esimene päev:
Ja seetõttu olin ma üliõnnelik, kui peale Rattarikkaks kampaania regamist oligi kohal tõeline linnarattas. Stiilne, läikiv, korviga, pakiraam ja puha!
Kuna olid liiga kõrged kontsad ja liiga palju uut veel rattast õppida, siis targu jätsin ma esimeseks õhtuks ta kontori turvalisse rattaruumi.
Ratast ma öösel unes küll ei näinud, aga õhtul natike küll juba kripeldas, et oleks ju ikkagi võinud koju sõita.

Teine päev:
Seda elevam oli teise päeva õhtul kontorist koju sõita. Valisin marsruudiks sama tee, mis eelmisest aastast tuttav, et igaks juhuks omadega mitte väga ära eksida.
Nõmme teed on rattaga väga ladus läbida -sile asfalt ja suhteliselt rahulik liiklus. Nõmme tee ja Koskla nurgas on küll 4 foori millede taga pikemalt passimist, aga siis saabki pidurdamist harjutada ja kiivrit kohendada. Peaks vist peegli ka ikkagi külge monteerima.
Koidu tänava pedaalib ka kiiresti läbi. Muidugi on see üks lemmikumaid tänavaid üldse! Kõik on kuidagi proportsioonis – tänav õige laiusega , hooned paraja suurusega, puudel piisav kõrgus. Autod, mis parajasti teeserval pargivad ka ei taksita mind. Ja mina ka ei jää kellelegi ette. Ja Uuemaailmas käib pidevalt mingi põnev tegevus. Parasjagu on käsil vilgas raamatukogu väljaehitus.
Veerenni või Tehnika pikendus või kuidas seda kutsutakse on ratturile küll turvaline, aga iiigav. No mitte midagi pole vaadata! Ainus päiksekiir on mahalammutatud Baltika kompleks, piisavalt sürr tühi auk. Avardab linnaruumi ja kui selga veel rohkem sirutada näeb isegi vanalinna kirikute torne.
Herne ja Magasini ristmik-vastik, vastik, vastik! Paraja hirmuga läbib ka Herne tänava. Pole seal jalakäijatel kuskil turvaliselt jalutada, ratturitest rääkimata. Õnneks on see lõik lühike ja eriti tähelepanelik olles on seniks kõik viperusteta sujunud! Endiselt häppi ratta üle!

Kolmas päev:
Kõik eilsed langused olid täna hommikuks mäkketõusudeks muutunud. Kuidagi raske oli, vihma ka vist tibutas. Kiiver on kasulik, kaitseb ka vihma eest. Aga kolmanda päeva jamad algasid alles päeva teisel poolel. Õhtuks oli tarvis jõuda balletitundi ja kui ratas on olemas, siis muidugi rattaga! Kuna rattaga jõuab igale poole kiiremini, siis jääb aega ka üle ja ma mõtlesin, et mõnus oleks teha une petite kohvikupaus. Kadriorus on selline armas, roheline ja ökokohvik. Järelikult saab seal ka korralikult parkida, miskipärast tekkis selline sidus mõte. Kui Herne tänav on kohutav, siis Kadriorg on rattaga liiklemiseks veelgi kohutavam. Kogu piirkond on ülerahvastatud, kitsad tänavad, tihe liiklus, autod poolest saadik kõnniteel, pimedad tänavanurgad. Eriliselt hulgi oli autosid just kohviku ees, muidugi NOP on popp. Maja ees ratast millegi külge kinnitada polnud, kohvikust soovitati hoovi minna ja seal koht leida. Kohvikutüdruku silmad kõnelesid selgelt, et olin vist üleüldse esimene, kes rattaparkimise palvega neid külastanud on. Hoov oli täitsa olemas, aga ma ei leidnud ühtki ava, mis mind tara teisele poole oleks viinud. Ma loobusin. Ilmselt polnud üldsegi rattapäev.

Neljas päev:
Kui esimesel päeval sõitis mulle vastu kokku 9 jalgratturit, siis täna ma nägin ka veel boonusena kolme Rattarikkaks ratturit! Ilmselt siis ERR rikkad. Vahva!!!
Nii, nüüd siis ratta hoidmisest. See on tõsine peavalu! Tööl on meil ideaalne rattaruum! Piiratud ligipääsuga, korralikult lukustatud, turvaline, puhas ja ratta saab muretult hoidikutesse jätta. Sõida vaid sisse ja sulge uks. No aga kodus seevastu õudus! Kuna tegemist ikkagi uue ja ilusa ja pealekauba võõra rattaga, siis ma üritasin talle ikkagi võimalikult turvalist pesa leida.
Selleks on tarvis ta esmalt üles upitada liftini - 9 trepiastet. See ratas on küll eelmisest tunduvalt raskem, aga no ma saan hakkama. Järgmisena on vaja tellida lift ja samal ajal kähku ratas tagumisele rattale üles tõsta. No vat see on juba keeruline, dünaamika on teine ja kui käsipidureid ka pole, siis ratast blokki ka ei saa panna. Porilaud ka kriibib juba põrandat, nii et peab veel teatud nurga säilitama, nii et porikas vastu maad ei käiks ja ratas taas käest ära ei libiseks.Tavaliselt õnnestub kolmandal korral ratta nokk üles saada, aga selleks ajaks on lifti uksed juba sulgud. Tipptunnil ehk juba äragi võetud. Lift on täpselt mõõdus, ei ühtki üleliigset sentimeetrit. Ratas on diagonaalselt liftis, liftiuksed sulguvad millimeetri kaugusel sarvedest ja ma ise seal siis kuskil kõige selle vahel. Parajalt tige juba. Ja sellist asja ei ole, et sul oleks veel poekott kaasas. See lihtsalt pole võimalik! Esimestel kordadel, kui ma liftist kogu kupatusega lõpuks välja veeren olen ma täiesti vihane ja marus. Taon ratast jalaga. Mõttes. Nädala lõpuks olen tehnika kätte saanud ja kogu see jant käib pisut kiiremini, aga ikkagi on garažeerimine rattasõidu tüütum osa. Õnneks mul on toredad naabrid! Ikka on keegi, kes sind aitab - uksed lahti teeb või sind kogu kupatusega lifti lükkab!

Viies päev:
Töökaaslastega käib plingimine täies hoos http://www.pling.ee/rattarikkaks
Juba saab teel olles mõelda, muidugi ei tohi mõtet lasta uitama ja niiviisi valvsust kaotada. Aga ühteist ikkagi märkab. Uuemaailma raamatukogu on saanud värske sisustuse, baarilett või laenutuslett on juba sees. Kuna Veerenni pikendus on tõsiselt igav, siis nüüd sõidan Vana-Lõunast, on küll auklikum, aga tunduvalt huvitavam, näeb rohkem hommikusi liikejaid. Ka rattaga. Lilleküla gümnaasiumi rattahoidla on alati rattaid täis. Selliseid pisikesi ja roosasid. Ilus vaatepilt!
Kuna tunnen, et ratas on mu üle hiilivalt aga kindlalt võimust võtnud , siis paraja distantsi tekitamiseks nädalavahetusel ma ei kavatse mitte ühtki meetrit sõita. Olingi juba jalutamist hakanud igatsema.
Ja nüüd olen julgem, ratast ma enam üles ei tassi, jätan ta alla prügišahti külge. Jõnks käib küll igal hommikul seest läbi, kui tagumine ratas ilmub vaatevälja natuke hiljem kui olin arvanud.

Nädala saak on tuhat naeratust, reipus, hea enestunne ja mingi 40km äkki :)

Rattarikkaks3