Nüüdseks on möödunud 2 nädalat päevast mil ma alustasin sõitu Rattarikkaks7-ga. Mõtlesin, et meenutan oma esimest päeva selle sadulas.
Esimene ehmatus oli pidur. Sõrmed harjumusest tõmblesid ja otsisid pidurit, enne kui tuli pähe proovida jalaga taha perutamist tekkis kergelt ohtlik olukord. Õnneks suutis ohvrikandidaat eest ära hüpata. Vedas!
Mu esimene algratas oli samasuguse piduriga, sain selle kui olin vast 7 või 8. Umbes aastaga vahetati see välja vastupidavama ratta vastu. Rohkem ma jalgpidurit kasutanud vast ei olegi. Oleks ma aasta hiljem oma esimese ratta saanud siis värske nr. 7 oleks kohe esimese hooga kolaki saanud ligadi-logadiks.
Edasi lõunale. Kodus on rattaga lausa rõõm söögipausil käia. Loomulikult ma tahtsin ka korvi katsetada. Seega hüppasin kiirelt poest läbi ja andsin alla kiusatusele igasugu ilusaid värvilisis puu- ja juurvilju osta.
Halb idee.
Vankritega emad saavad ehk veel normaalset hakkama aga rattaga on see paras katsumus. Teemaks äärekivid. Kõnniteelt alla on veel mõeldav aga üles sõites… Tomatid on nagu žonglööripallid ja siis. Katastroof tomatipüreekattega asfaldis.
Üldiselt annab see kodu-töö marsruut soovida oma teedläbivate aukudega. Tee lõpuni ehitamiseks tundub materjali puudu jäävat. Nii iga natukese aja tagant on 20 sentimeetrit „teetust“. Muidugi praeguseks olen õppinud, millal tuleb teiselpool teed sõitma hakata, et vältida juurviljapüreed ülekäigurajal.
Õhtul töölt lahkudes ilmnes järgmine mure. Kuhu panna läpakakott. Korvi ta hästi ei mahu, pakiraamile ei julge panna. Natukene nokitsemist rihma kallal ja sõidame. Linnaratta puhul on selg sirgu ja kott püsib seljas.
Järgmine test: kui palju on võimalik rattale laadida ja sellega veel ka sõita. Pakiraamile 8 rulli WC-paberit ja 4 rulli majapidamispaberit, korvitäis süüa ja seljas veel kott. Sealt ka esimene sinikas. Nii ratast kitsastest parkimistingimustest välja maadelda ei ole lihtne.
Muidugi kõige selle kõrval on suurim raskus ratta sisse toimetamine. Paljude ustega kodu ei ole jalgrattasõbralik. Siinmail ei julge ka lukus ratast koduõuele jätta, huvitav mis oleks jalgrattagaraažide äripotentsiaal?
Teie,
Helen
Esimene ehmatus oli pidur. Sõrmed harjumusest tõmblesid ja otsisid pidurit, enne kui tuli pähe proovida jalaga taha perutamist tekkis kergelt ohtlik olukord. Õnneks suutis ohvrikandidaat eest ära hüpata. Vedas!
Mu esimene algratas oli samasuguse piduriga, sain selle kui olin vast 7 või 8. Umbes aastaga vahetati see välja vastupidavama ratta vastu. Rohkem ma jalgpidurit kasutanud vast ei olegi. Oleks ma aasta hiljem oma esimese ratta saanud siis värske nr. 7 oleks kohe esimese hooga kolaki saanud ligadi-logadiks.
Edasi lõunale. Kodus on rattaga lausa rõõm söögipausil käia. Loomulikult ma tahtsin ka korvi katsetada. Seega hüppasin kiirelt poest läbi ja andsin alla kiusatusele igasugu ilusaid värvilisis puu- ja juurvilju osta.
Halb idee.
Vankritega emad saavad ehk veel normaalset hakkama aga rattaga on see paras katsumus. Teemaks äärekivid. Kõnniteelt alla on veel mõeldav aga üles sõites… Tomatid on nagu žonglööripallid ja siis. Katastroof tomatipüreekattega asfaldis.
Üldiselt annab see kodu-töö marsruut soovida oma teedläbivate aukudega. Tee lõpuni ehitamiseks tundub materjali puudu jäävat. Nii iga natukese aja tagant on 20 sentimeetrit „teetust“. Muidugi praeguseks olen õppinud, millal tuleb teiselpool teed sõitma hakata, et vältida juurviljapüreed ülekäigurajal.
Õhtul töölt lahkudes ilmnes järgmine mure. Kuhu panna läpakakott. Korvi ta hästi ei mahu, pakiraamile ei julge panna. Natukene nokitsemist rihma kallal ja sõidame. Linnaratta puhul on selg sirgu ja kott püsib seljas.
Järgmine test: kui palju on võimalik rattale laadida ja sellega veel ka sõita. Pakiraamile 8 rulli WC-paberit ja 4 rulli majapidamispaberit, korvitäis süüa ja seljas veel kott. Sealt ka esimene sinikas. Nii ratast kitsastest parkimistingimustest välja maadelda ei ole lihtne.
Muidugi kõige selle kõrval on suurim raskus ratta sisse toimetamine. Paljude ustega kodu ei ole jalgrattasõbralik. Siinmail ei julge ka lukus ratast koduõuele jätta, huvitav mis oleks jalgrattagaraažide äripotentsiaal?
Teie,
Helen
Posts
ma tegin ka esimesel poeskäigul selle vea, et ostsin banaane. need nägid koju jõudes välja sellised, nagu oleks need juba 2 nädalat mul laua peal seisnud.
ReplyDeleteHarjutamine teeb meistriks. Ka da Vincil tulid esimesed puud kindlasti koledad. Ja Picasso ei saanudki proportsioone paika - kohanes hoopis ja maailma kunstieliit õppis tema proportsioone varsti hindama :)
ReplyDeleteEhk siis mõne aja pärast on ka sinul teeaugud ja äärekivid teada ja transportimine osutub võimalikuks ka sinikateta :)
Jalgrattagaraažidest ehk niipalju, et korterelamute prügimajakeste kõrvale rattamajade ehitamise teemat on siin blogis varem käsitletud. Nagu iga uus asi, ootab ka see mõte esimesi elluviijaid ja edulugude levitajaid.
Kui julgus ja oskused kasvavad, püüa parem siiski sõiduteel sõita - pääsed äärekividest (ehkki muidugi mitte kuumaastikust) ja teisalt oled autojuhtidele isegi paremini nähtav kui kõnniteelt ristmikule sööstes. Ja eks see kaupa täis korv on jah tiba üleekspluateerituid romantiline kujund, nõuab A) ideaalset teedpinda ja B) pakkimisoskust: kõvem-raskem kraam alla, pehmem-kergem peale ja liiga palju hüppamisruumi ei tohi olla. Hüva väntamist!
ReplyDeleteMina olen korvis kasutanud lisaks seljakotti. Kogu kraam seljakotti ja siis see korvi. Säästab märkimisväärselt toidukraami :)
ReplyDelete