Jalgratturit lihtsalt ei nähta ette.
Siin ei ole juttu ainult autost, kes ei oota, et nurga tagant kihutab nina alt läbi rattur vaid üldisemalt.
Oma rattarikaste nädalate jooksul käisin korra kesklinnas restoranis ning korra hotellis konverentsil. Varasematest kogemustest mäletan kui raske on leida Tallinnas kohta, kuhu ratas parkida. Seega helistasin ette,
Restoranis vastati minu küsimuse peale uskumatu häälega:
„Jalgratas?!“
Selle järgnes veidi mõminaid ning lõpuks soovitus, et no eks selle saab kuskile tagahoovi jätta.
Kohale jõudes leidsin tagahoovist kaks restorani töötajat suitsupausil. Nood tegid väga imestunud näod pähe nähes minu jalgratast. Ja hoiatasid üle, et restoran kindlasti ei vastuta kui ratas nende tagahoovist ära varastatakse.
Paar tundi hiljem oli ratas ilusti alles, kuigi veidi niiske.
Nädal hiljem helistasin sama päringuga hotelli. Ka seal oli esimeseks reaktsiooniks imestus. Siis neiu palus hetke oodata, kuni ta asja uurib. Minut hiljem vastas rõõmsalt, et neil on parklas taga selle jaoks isegi spets koht olemas. Sai ka tema töökoha kohta targemaks.
Parkimiskoht oli super, seal oli isegi katus peal!
Asi ei ole ainult rattateedel laiutavates jalakäijates ega autodes, kes saavad jalgratturit nähes üllatuse osaliseks. Peen söögikoht ei oota, et piduriietes külaline saabub jalgrattal. Sinnamaani, kus ametnik sõidab portfelli ja ülikonnaga tööle jalgrattaga on meil veel pikk tee.
Jalgrattur on lihtsalt suur üllatus.
Kuidas populariseerida jalgrattakultuuri kui enamik inimesi leiavad, et inimene kes eelistab oma liiklusvahendiks ratast ei sobi linnapilti?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Posts
Soovita neil vaadata siis nt videot igapäevasest tipptunnist Kopenhaageni tänavatelt:
ReplyDeleteVahet pole, kas lähed tööle, poodi, kooli, kontserdile või restorani, saab seda teha ka jalgrattal ja soliidselt või lihtsalt argiselt riietatult.
http://www.youtube.com/watch?v=iCOGVwr5yUc&feature=channel_page
Oskus arvestada jalgratturitega liikluses, parkimiskorralduses jms saab tekkida ainult kogemusest. See ei teki üleöö või ülenädala, ülekuu, isegi mitte paraku üleaasta mõnest kokkupuutest ratturitega, kes tõenäoliselt reageerivad ka ootamatult järsult inimeste oskamatusele nendega arvestada.
ReplyDeleteEks osaliselt on see ka rattakasutuskampaania eesmärk - tuua linnatänavatele rohkem rattureid, et autojuhid, jalakäijad, asutustejuhid, aga ka poepidajad, restorani- ja isegi hotellipidajad hakkaksid tajuma ratturite olemasolu ja tahtmist nende vajadustega arvestada.
Seega vastuseks Sinu küsimusele arvan, et ei aita muud, kui pidev rattaga liiklemine. Seega sõida aga rattaga, kutsu teisigi rattaga liiklema, anna aga ettevõtjatele endast kui rattaga liiklevast kliendist märku ja varsti on rattur sama loomulik kui jalakäija või autojuht.
rattaga liigeldes on rattateel vahest probleem ka teised ratturid:) ikka on ju mõnus perega/sõbraga kõrvuti kulgeda ja jutustada, 10 km/h. mõni sõidab tööle-koju või rasvavolti maha 20 km/h. mõni teeb tõsimeelselt trenni 30+ km/h.
ReplyDeletesiis veel juurde lapsevankritega emad, niisama jalutajad, rulluisutajad, koreaga jalutajad ja niisama tsillivad koerad ja ongi mõnus luumurdja kompott koos.
Eestis ei ole tõesti paraku rattakultuur ja ratturitega arvestamine veel nii kõrge, kui mujal maailmas.
ReplyDeleteEga seda enne ei hakka ka juhtuma, kui inimene ise ratta selga ei roni või vastavat kampaaniat ei korraldata rahva teadvustamiseks, kuidas nad võiks ratturiga arvestada. Nagu ka roadrunner mainis, ka teised ratturid võivab sulle "vahva" takistusraja tekitada.
Eile töölt koju sõites hakkasid mõtted uitama sellel teemal, kuidas näiteks jalakäiale võrdlust tuua ratturiga arvestamiseks ning silme ette kerkis pilt, kus inimene jalutab normaalses tempos ja ees uimerdavad üliaeglaselt liikuvad isikud.
Siiski kaalub rattasõidust saadav mõnus fiiling üle kõik need pisikesed keerukused, annavad ehk isegi pisut vürtsi ja muudavad tähelepanelikumaks.