Rattarikkaks kampaaniaga läksin kaasa just selle mõttega, et tahaks proovida võrdluseks ka uuema põlvkonna masinat ja uut masinat. Vana väljavahetamise mõtted mõnda aega olnud juba, aga oli tahtmine eelnevalt proovida, et mis ja kuidas uus aparaat on. Siis teaks ise täpsemalt mida tahta. Loodan, et mu eksperimendisoovi pärast keegi rendirattast ilma ei jäänud, kel endal mitte midagi polnud. Minu valik langes Classic Elegance kasuks, kuna sel mudelil olid ainsana käsipidurid. Klassikalise tagurpidi jalgpiduriga oleksin vist esimeses põõsas :) Harjumuse jõud on suur.
Esimesed muljed olid, et väga hea vaba jooks, ning pidurid võrreldes vana aparaadiga. Aga ega ei saagi ilmselt A-pidureid ja V-pidureid võrrelda sedasi - ikka teine klass :)
Klambriga pakiraam hea lisa.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna kutsuti vabalt muljetama, siis nati virisen ka. Uuelt rattalt oleks oodanud natuke väiksemat massi. Tundub üsna raske. Siis mina isiklikult tunnen väga puudust küljejalast. Just sel hetkel, kui sõitma hakkad, või sõitmise lõpetad, ning kiivri peast võtmiseks tahaks masin seniks toetada "kuhugi" :)
Rattarikas nr.49 mured tuttavad. Minu käsutuses oleval rattal sama mure oli. Suurema hoo pealt pidurdamisel esimene pidur jõnksutas. Käiguvahetus oli probleemne. Eriti viies käik. Ei fikseerinud ära ja hakkas raginal üle viskama. Suures hirmus, et miski suurem häda küljes, sai see viidud Almare Hawaii esindusse. Mehaanik kuulas mure ära ja rahustas maha, et uuel rattal need täiesti tavalised nähtused, et sõida edasi ja küll sissesõidu käigus need mured kaovad. Enda jaoks oli selline asi uudis, sest endal pole kunagi uut ratast olnud. Samas ikkagi hea, et midagi suuremat häda rattal polnud :P Noh - sõidame ja ootame, ehk tõesti asi ise saab korda.
Posts
No comments:
Post a Comment