Kuid sellest jäi veel väheseks, umbes nädal hiljem läksin enne tööle minekut poest läbi. Kui tagasi jõudsin, siis avastasin, et tagumine kumm on täiesti tühi ning edasine tee tööle kujunes nõnda, et hoitsin tagumist ratast terve tee üleval. Õnneks oli see 5 minuti tee. Hiljem selgus, et kogu jama juhtus tänu ühele väikesele klaasikillule. Aga see-eest oli kummi parandamine jällegi huvitav kogemus.
Olen tähele pannud ka seda, et inimesed, eriti vanatädid, kipuvad just siis ette ronima kui ma möödasõitu tahan teha...
„Rattarikkaks„ oli üks igavesti vahva ettevõtmine, mis kahjuks möödus väga kiiresti. Meeldejäävamad hetked olid sõidud Tallinna teedel, kus kohati auk augu otsas kinni. Kuid jalgratta teed on meil üsna head, võiks ainult rohkem olla. Loodan, et meil õnnestub ikkagi võimalikult palju inimesi panna mõistma, et jalgratas on suurepärane liiklusvahend, millega jõuab kohati lausa kiiremini soovitud sihtpunkti. Hooligem üksteisest ja loodusest!
Posts
Väga tore, et rattanädalatest kujunes Sinu jaoks positiivne kogemus. Loodetavasti andis see julgust ja pealehakkamist, et ka edaspidi ratast linnas liiklemisel kasutamiseks kaaluda :)
ReplyDeletekui kumm katki, siis käekõrval lükata võib ratast ikka, ka paari- kolmekümnekilose koormaga pakiraamil
ReplyDelete