Järvalaste stiilne rattaseltskond

Laupäeval Türil toimunud Järvamaa laulu- ja tantsupeoliste rongkäigu lõpus veeres ülimalt stiilne retrorattaseltskond. Tundub, et rattakultuur on juurutatav mistahes ettevõtmistesse ja üritustesse :)

otselülitus singapuri

tänud rattarikkad tiimile uue kompu eest. aitäh!

püüdes postituste taset endiselt kõrgena hoida, siis jätkame otse singapurist, kuhu ma hetkel asjade soodsa käigu tõttu sattunud olen. täpsemalt saad lugeda siit.

vaatasin esimesel õhtul ringi ka selle pilguga, et kuidas siinmaal ratturi elu kah on. tuleb välja, et on ja ei ole ka. jama on sellega, et erinevaid stupid ruule, põhiliselt selle kohta, mida teha ei tohi, on palju. näiteks ei tohi rattaga tunnelis sõita, trahv 1000 kohalikku taala, so ca 8500 eestlast. võrdlusena olgu öeldud, et trahv eesti rahvusväärteo, valesti parkimise, eest on 150 taala.



rattueid aga on. kuigi maal, kus automaks on 190% uue auto hinnast võiks neid rohkemgi olla. vähest huvi võib aga ilmselt põhjendada sellega, et siinne kliima ei soosi rattaga sõitmist (oled sa proovinud trenni saunas teha?) ja teiseks on ühistransport odav ja toimiv. ka takso, eriti arvestades seda et siinne elatustase on ameerika omast kõrgem. vahemaad on väikesed, nii saab paljudesse kohtadesse ka jalgsi.


asjaajamiseks kasutatavad rattad on suht uued ja enamasti maastikuvõimelised. sellist vanarauahunnikut nagu amsterdamis või kopenhaagenis siin näha pole. see võib olla seotud ka kuritegevusega või õigemini siis pigem selle puudumisega.

õhtul korraldati ka mingit tuuri linna peal selliselt, et toodi autoga üks kastitäis jalgrattaid ja teine kast inimesi ja siis panedi ühed teiste otsa ja lasti koos linna peale tuuritama. niipalju kui ma aru sain, siis sõitis see 100 hiinlast lihtsalt sihitult ringi ja tekitas liikluses segadust.

ratas igapäeva asjaajamisteks tundub olevat kasutatav. ka kontserdile ja teatrisse saab vabalt minna rattaga. kuigi jah, suht suure kolosseumi nurga taga on kohta nii umbes 20 rattale. kuigi tuleb tunnistada, et parklas on veel vabu kohti.



ja lõpetuseks, eestis on rattateed küll käänulised ja kitsad, kohati selge alguse ja lõputa, aga ka meil on veel võimalik areneda:)

Jalgratta sõidurada Pärnu mnt.

Oli plaan Nõmme ujulasse vändata. Kesklinnast Järvele on jalgratastele mõeldud sõidurada ka väga "äge". Kord läheb laiemaks, siis jälle nii kitsaks, et ei taha üldse sinna ära mahtuda. Tekib ja kaob. Esimene mõte oli, et seda kaootilist teekatte joonimist pole küll kaine peaga tehtud :)
Teine asi on muidugi see, et seal rattarajal sõites ei aksepteerita sind eriti. Olgu siis tegu auto või bussidega. Natuke paranes olukord, kui rohelise helkurvestiga vändata. Samas eeskirja järgi ei tohiks seal ju ka kõnniteel sõita, kuna jalgratta jaoks on märgitud rada olemas sõiduteel....

Rattaga teatrisse?! Aga otseloomulikult!

Võiks arvata, et rattaga teatrisse minek on meie tingimustes täiesti välistatud. Vanemuise teater tõestab, et see on hoopis igati tervitatav, ning teeb koostöös OÜ-ga Rattarännakud kõik vajaliku selleks, et võimalikult suur hulk inimesi võtaks ette rattaretke Tartust Tammistu mõisa "Imearsti" etendusele.

http://www.tartupostimees.ee/?id=125015

Hästi positiivne märk, kas pole :)

Tundub, et muutunud olud ja muutuvad väärtused panevad ka ettevõtjaid vaatama alternatiivsete suundade ja lahenduste poole. Rattakultuuri arengule loob see igati soodsa pinnase :)

Parim blogistaja oli roadrunner

Nagu juba eespool mainitud sai, lõppes sel esmaspäeval esimeste rattarikaste seltskonna rattakasutusperiood. Ja nüüd oleme teinud ka otsuse parima blogistaja osas.

Võttes arvesse blogimise aktiivsust, atraktiivsust ja teiste autoritega suhtlust, otsustas rattarikaste blogitiim, et esimene auhind läheb roadrunneri nime kandvale blogistajale, kes järeltulevatele põlvedele (või istmikele) väga head eeskuju näitas ja lati kõrgele seadis.

Tema postituste heas tasemes võite ise veenduda siin:

http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/esimene-emotsioon.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/bermuuda-kolmnurk.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/praanikut-ka.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/vaikest-viisi-soltuvus.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/lohnamenuu.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/raejokk.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/jareltulevatele-polvedele.html
jne jne jne.



Roadrunner saab oma panuse eest auhinnaks rattakompuutri CatEye Velo 8.

Palju õnne, roadrunner! Loodetavasti jätkad oma linnaratturikarjääri ja annad ka meile jätkuvalt enda tehtust ja nähtust teada. Sest ainult tõelised rattablogisõltlased osalevad suve lõpus peaauhinna loosimises. Auhinna kättesaamise korraldamiseks võtame Sinuga otse ühendust.

Ootamatu jalgrattur

Jalgratturit lihtsalt ei nähta ette.
Siin ei ole juttu ainult autost, kes ei oota, et nurga tagant kihutab nina alt läbi rattur vaid üldisemalt.
Oma rattarikaste nädalate jooksul käisin korra kesklinnas restoranis ning korra hotellis konverentsil. Varasematest kogemustest mäletan kui raske on leida Tallinnas kohta, kuhu ratas parkida. Seega helistasin ette,
Restoranis vastati minu küsimuse peale uskumatu häälega:
„Jalgratas?!“
Selle järgnes veidi mõminaid ning lõpuks soovitus, et no eks selle saab kuskile tagahoovi jätta.
Kohale jõudes leidsin tagahoovist kaks restorani töötajat suitsupausil. Nood tegid väga imestunud näod pähe nähes minu jalgratast. Ja hoiatasid üle, et restoran kindlasti ei vastuta kui ratas nende tagahoovist ära varastatakse.
Paar tundi hiljem oli ratas ilusti alles, kuigi veidi niiske.

Nädal hiljem helistasin sama päringuga hotelli. Ka seal oli esimeseks reaktsiooniks imestus. Siis neiu palus hetke oodata, kuni ta asja uurib. Minut hiljem vastas rõõmsalt, et neil on parklas taga selle jaoks isegi spets koht olemas. Sai ka tema töökoha kohta targemaks.
Parkimiskoht oli super, seal oli isegi katus peal!

Asi ei ole ainult rattateedel laiutavates jalakäijates ega autodes, kes saavad jalgratturit nähes üllatuse osaliseks. Peen söögikoht ei oota, et piduriietes külaline saabub jalgrattal. Sinnamaani, kus ametnik sõidab portfelli ja ülikonnaga tööle jalgrattaga on meil veel pikk tee.

Jalgrattur on lihtsalt suur üllatus.

Kuidas populariseerida jalgrattakultuuri kui enamik inimesi leiavad, et inimene kes eelistab oma liiklusvahendiks ratast ei sobi linnapilti?

Andke mulle kella

Hei rattasõbrad,

Mina sain rattarikkaks eile. Kui siiani olen kõnniteel enamasti jalgsi või rulluiskudega liigelnud, siis rattaga kulgemine oli minu jaoks päris huvitav kogemus.

Esimene sõit oli kell 11:30 Endla Elioni-st Sõpruse Elioni. Päris ekstreemne kogemus peaks mainima. Peale esimest kohtumist minu ees kõndiva jalakäijaga hakkasin ma igatsema rattakella. Eriti karmid olid olukorrad, kus jalutas terve seltskond üksteise kõrval ja kuidagi mööda ei saa, hakka või vilistama. Närvikõdi pakuvad ka pisikeste koertega "nähtamatute" rihmadega jalutajad.

Peale tööd sama teed mööda tagasi sõites olin juba vähe kogenum ja oskasin jalakäijatele ennast kuuldavaks teha. Täna on plaanis sinna ka mingi kell muretseda.

Õhtul tegin veel koos abikaasaga tiiru Pelgulinna vahel ja käisime ka Stroomi rannas. Lust on vaadata kui palju inimesi jalutavad, rullitavad või siis ratta seljas on.

Hommikul ärgates ei olnud ma väga kindel, kas ikka jaksan tööle vändata, kuna kann oli eilsest sõidust veel valus. Kui aga juba hoog oli sees läks valu nagu naksti meelest ning hommikune sõit oli mõnus ja värskendav positiivne süst umbse trolli asemel.

Kui nüüd rattast endast rääkida, siis väljanägemine on ikka väga stiilne. Täpselt selline õige minimalistlik linna cruiser.

Tehnilist külge ma eriti kommenteerida veel ei oska, sõites oli esialgu harjumatu jalgpidur kuid sellega harjus ruttu. Tundub, et esimene käik ei taha väga hästi sisse minna aga võin ka eksida.

Kiivrilt avastasin eelmise kasutaja "avarii" jäljed, küljel on väike mölk. Loodan, et tänu kiivrile suuremaid vigastusi ei olnud.

Esialgu rohkem midagi rääkida ei olegi. Kui mõni uus huvitav kogemus jälle käes eks siis jagan ikka teiega.

Tervitades,

Kristina-Merlyn

Elion sai rattarikkaks!

Raske südamega võtsime esimestelt tublidelt rattarikastelt ERRist ja Elisast rattad tagasi. Loodetavasti oli nende kogemus igati tore ja nad kaaluvad ka edaspidi linnas oma igapäevaste asjatoimetuste ajamiseks liiklusvahendina ratta kasutamist.

Kuid õnneks ei pidanud rattad pikaks ajaks kurvalt nurka seisma jääma, sest juba järgmise päeva hommikul said nad uued omanikud. Seekord läks kogu 50-lenksune rattavägi Elioni, seega Kesklinn ja Kristiine - hoidke alt!

Üsna pea peaksid esimesed elionlased hakkama ka meie keskkonnas figureerima ja oma kogemustest põnevaid uudisnuppe postitama.
Jääme ootele :)


Rataste üleandmine Elionis, 26.05.

Lõbusad kolm nädalat

Esimestel päevadel olin ma jalgratta seljas väga kohmakas, lausa arglik. Oli juhus, kus oleksin peaaegu inimesele otsa sõitnud ning pidurdades põrutasin seisvale trollile küljelt sisse.
Kuid sellest jäi veel väheseks, umbes nädal hiljem läksin enne tööle minekut poest läbi. Kui tagasi jõudsin, siis avastasin, et tagumine kumm on täiesti tühi ning edasine tee tööle kujunes nõnda, et hoitsin tagumist ratast terve tee üleval. Õnneks oli see 5 minuti tee. Hiljem selgus, et kogu jama juhtus tänu ühele väikesele klaasikillule. Aga see-eest oli kummi parandamine jällegi huvitav kogemus.
Olen tähele pannud ka seda, et inimesed, eriti vanatädid, kipuvad just siis ette ronima kui ma möödasõitu tahan teha...
„Rattarikkaks„ oli üks igavesti vahva ettevõtmine, mis kahjuks möödus väga kiiresti. Meeldejäävamad hetked olid sõidud Tallinna teedel, kus kohati auk augu otsas kinni. Kuid jalgratta teed on meil üsna head, võiks ainult rohkem olla. Loodan, et meil õnnestub ikkagi võimalikult palju inimesi panna mõistma, et jalgratas on suurepärane liiklusvahend, millega jõuab kohati lausa kiiremini soovitud sihtpunkti. Hooligem üksteisest ja loodusest!

Väga muhe video rattaga töölesõidu päevast

Hiljuti tekkinud Cycle Chic Estonia blogis ripub üleval imetore video esimesest rattaga töölesõidu reedest:

Kuidas rohelised rattarahvale häbi tegid

Eile õhtul oli Postimees Online'is ja TV3-s uudis sellest, kuidas kamp rohelisi "rattaaktiviste" käisid ratastel lennujaamas vastas Euroopa Parlamendi saadikul ja rattafännil Michael Crameril. Võiks arvata, et roheliste eesmärk on propageerida rattasõitu alati kui võimalik ja näidata sellega avalikkuses igal moel positiivset eeskuju. Aga seekord kukkus välja teisiti.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/article.php?id=23516233
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=122778

1. Algatuse nimeks oli pandud "Kuidas jalgrattaga ellu jääda". Osalenud kinnitasid kaamera ees, et ega ei olegi võimalik ellu jääda. Ei ole just jalgratturile julgustav sõnum, ei kutsu rohkem inimesi rattaga liiklema? Ning Mardiste oskas nime selgituseks öelda vaid, et jalgrattaga sõitmine on tervislik ja säästab keskkonda...

2. Rattaseltskond rikkus kõikvõimalikke liikluseeskirju, seda ka kaamera ees ja olukorras, kus see ei olnud sugugi vajalik. Häbi-häbi-häbi...

3. Kuigi rohelised on viimasel ajal pidanud maha võitlusi selle nimel, et ratturid saaksid jalakäijate teel sõita, oli seekord sõnum segane - osad kinnitasid, et see on vajalik, teised jällegi et jalakäijad ja ratturid peaksid olema eraldi teedel, räägiti ka jalakäijate ehmatamisest ja nendega kokkupõrkamisest.

Mida siis rohelised ikkagi saavutada soovisid selle žestiga, see jäi kuidagi segaseks...

Tundub, et rohelised tegid klassikalise vea - läksid välja selle peale, et saada feimi, ilma et oleksid oma eesmärgi ja sõnumid varem läbi mõelnud. Tulemuseks on see, et uudis näitas rattureid hoopis halvas valguses ja andis sellega üha enam arenevale rattakultuurile tagasilöögi. Kurb :(

Soome politsei ei võta rattavargusi tõsiselt

tiiauspaikka, mis (kes) meid Soomest oma mõtete ja tegemistega kursis hoiab, räägib oma kogemusest, millest selgub, et Soomes ei pea politsei rattavargust ega isegi rattavarga tabamist piisavalt oluliseks, et reageerida.

http://tiiauspaikka.blogspot.com/2009/05/mida-teha-kui-sul-varastatakse-ratas.html

Paneb mõtlema... Kuidas käituksid / käituvad sellistel puhkudel meie ametivõimud?

järeltulevatele põlvedele

täna lõppeb minu sõit rattarikkad laenurattaga. minu tähelepanekud sellest kogemusest järeltulevatele põlvedele on järgmised:

miinused:

- kett tuleb vahest, enamasti väga ebasobivates olukordades, maha. peale seda oled rattal liikuv inimmürsk mille peatab esimene sinust suurem takistus või hõõrdumine (loe: piisavalt pikk pidurdusmaa).

- sadul minu 82 kilo juures oma kohal ei püsinud. st. see vajas pidevat kohendamist, kuna kippus sõites allapoole vajuma.

- see on ratta eripära, aga maantee- või maastikurattaga harjunud inimene tunneb selle asjandusega linnas liigeldes esimesed 3 päeva sulaselget hirmu. sest juhitavus, manööverdusvõime ja kiirendus-pidurdusmaa on kõik allapoole igasugust arvestust. mina tundsin siirast rõõmu oma ratta peale tagasi kolides.

- sama maa läbimine võttis minul mtb vs. cruiser oma +20 minutit cruiseri kahjuks. põhiline vahe tuleb sellest, et ei kannata äärekividest sellise hooga üle sõita ja lõppkiirusest. juba 21 käigulise mtb-ga on sul ülekannete valik ka oluliselt laiem ja sestap edasiviiv jõud optimaalsem.

- antud mudel on raske! kohe väga raske! kui sul on vaja ratast pidevalt tõsta, trepist üles venitada vms, siis vali mõni kergem mudel.

- linnarattal võiks 28" rattad olla. wtf seal ka nii laiad kummid on? et raskem sõita oleks?

- puhas asfaldi ratas. juba kergem metsarada ei ole selle ratta jaoks. soovitan parem kohe üldse mitte proovidagi. nii jäi minul teist poolt ülemiste järve, mis on kõige otsem tee tööle-koju, cruiseriga sõitmata.

- igapäevane trass oleks tark planeerida nii, et sellele ei jääks suuri tõuse. sossi mägi on mägirattaga köki-möki, selle saaniga andis sealt üles pressida. samas alla on mõnus sõita, raske ratas jookseb kaugele. ainult hirm oli naha vahel ses mõttes, et kui seal kett maha peaks tulema, siis on vsl (väga sitt lugu).

plussid:

- korv on väga praktiline! asjad saab kiiresti kätte ja seda on mugav kasutada. kuigi olgu öeldud, et igast asju sinna panna ei maksa. sõites põrutab ja raputab parasjagu!

- sadul kannatab vabalt igapäevast kasutamist. kitsa sportsadula selga ronides oleks olnud väga vaevaline kohe 3 nädalat jutti iga päev sõita. seda isegi spets riideid kasutades, teksadest rääkimata.

- iseasend on selline lüpsja oma. heas mõttes, sest sirge seljaga näeb liikluses paremini ja ei väsi nii ära. samas vastutuul on 3x hullem kui kägaras maanteeratta peal.

- ratas on suht odav, seda julgeks igale poole jätta. see sobiks reaalselt ka igapäevaseks kasutamiseks ja asjade ajamiseks.

- sellel on porilauad, mida ühelgi endast lugupidaval rattal ei ole:) sestap ei sarnane sõitja ka vihmase ilmaga vöötoravale.

foto: amsterdam, mai 2008

Rattaga töölesõit tekitas elevust

Täna toimus esimene algatuse "Eesti rattarikkaks!" korraldatud hommikustest rattaga töölesõitudest. Eesti blogosfääri järgi hinnates võeti algatus igati positiivselt vastu. Päeva jooksul on ilmunud mitmeid emotsionaalseid sissekandeid, mis tekstis ja pildis ilmekalt hommikust rattaretke erinevatest linnaosadest kirjeldavad.

Veenduge ise:

http://priitsalumae.blogspot.com/2009/05/kuidas-ma-reede-hommikul-keha-tegin.html

http://blog.lelov.pri.ee/2009/05/22/rattaga-toole-2/

http://estcc.wordpress.com/2009/05/22/rattaga-toole/

http://elsapesa.blogspot.com/2009/05/rattaga-toole.html


Muhe :)
Järgmisel reedel jälle, eks nii!

Eelmisele omaltpoolt lisaks :)

Tegelikult oleks pidanud eelmisele postile kommentaari kirjutama, aga siis poleks saanud paari näidet lisada enda kahe kuu tagusest kogemusest. Amsterdam jah jalgratta (ja mopeedi) paradiis. Eriti hakkas silma, et ei olnud selliseid uhkeid ja läikivaid rattaid. Valdavas enamuses ikka väga vanad ja roostes rattad. Kuigi jah, välimus võib petlik olla, kui tehniline hooldus on korralikult tehtud :)



Tavaline vaatepilt selline





Natuke uhkem seltskond kasutas selliseid rattaid. Ees kastis on laste jaoks turvavöödega istumiskohad, ning samuti koht, kuhu poest tulles oma koti ostudega saab panna.






Kui ilm vihmale kiskus, siis osad rattamudelid lubasid ostudele ja lastele ees korvis aknaga katuse peale tõmmata.



Tore oli vaadata, kuidas jalgratas oli seal täiesti aksepteeritav liiklusvahend igale inimesele. Oli see koolilaps, ülikonna ja lipusga tegelane, või pensionäär. Ning mis peamine - liikluses autod arvestasid jalgratasega, kui võrdväärsetega. Usun, et on ka hullemaid kohti, kuid meie pealinnas ei julgeks Amsterdamis nähtud rattamanöövreid ette võtta. Lihtsalt ei oska eriti vene ruletist lugu pidada :)

Lugupidamisega,
Rattarikas nr.47