Järvalaste stiilne rattaseltskond

Laupäeval Türil toimunud Järvamaa laulu- ja tantsupeoliste rongkäigu lõpus veeres ülimalt stiilne retrorattaseltskond. Tundub, et rattakultuur on juurutatav mistahes ettevõtmistesse ja üritustesse :)

otselülitus singapuri

tänud rattarikkad tiimile uue kompu eest. aitäh!

püüdes postituste taset endiselt kõrgena hoida, siis jätkame otse singapurist, kuhu ma hetkel asjade soodsa käigu tõttu sattunud olen. täpsemalt saad lugeda siit.

vaatasin esimesel õhtul ringi ka selle pilguga, et kuidas siinmaal ratturi elu kah on. tuleb välja, et on ja ei ole ka. jama on sellega, et erinevaid stupid ruule, põhiliselt selle kohta, mida teha ei tohi, on palju. näiteks ei tohi rattaga tunnelis sõita, trahv 1000 kohalikku taala, so ca 8500 eestlast. võrdlusena olgu öeldud, et trahv eesti rahvusväärteo, valesti parkimise, eest on 150 taala.



rattueid aga on. kuigi maal, kus automaks on 190% uue auto hinnast võiks neid rohkemgi olla. vähest huvi võib aga ilmselt põhjendada sellega, et siinne kliima ei soosi rattaga sõitmist (oled sa proovinud trenni saunas teha?) ja teiseks on ühistransport odav ja toimiv. ka takso, eriti arvestades seda et siinne elatustase on ameerika omast kõrgem. vahemaad on väikesed, nii saab paljudesse kohtadesse ka jalgsi.


asjaajamiseks kasutatavad rattad on suht uued ja enamasti maastikuvõimelised. sellist vanarauahunnikut nagu amsterdamis või kopenhaagenis siin näha pole. see võib olla seotud ka kuritegevusega või õigemini siis pigem selle puudumisega.

õhtul korraldati ka mingit tuuri linna peal selliselt, et toodi autoga üks kastitäis jalgrattaid ja teine kast inimesi ja siis panedi ühed teiste otsa ja lasti koos linna peale tuuritama. niipalju kui ma aru sain, siis sõitis see 100 hiinlast lihtsalt sihitult ringi ja tekitas liikluses segadust.

ratas igapäeva asjaajamisteks tundub olevat kasutatav. ka kontserdile ja teatrisse saab vabalt minna rattaga. kuigi jah, suht suure kolosseumi nurga taga on kohta nii umbes 20 rattale. kuigi tuleb tunnistada, et parklas on veel vabu kohti.



ja lõpetuseks, eestis on rattateed küll käänulised ja kitsad, kohati selge alguse ja lõputa, aga ka meil on veel võimalik areneda:)

Jalgratta sõidurada Pärnu mnt.

Oli plaan Nõmme ujulasse vändata. Kesklinnast Järvele on jalgratastele mõeldud sõidurada ka väga "äge". Kord läheb laiemaks, siis jälle nii kitsaks, et ei taha üldse sinna ära mahtuda. Tekib ja kaob. Esimene mõte oli, et seda kaootilist teekatte joonimist pole küll kaine peaga tehtud :)
Teine asi on muidugi see, et seal rattarajal sõites ei aksepteerita sind eriti. Olgu siis tegu auto või bussidega. Natuke paranes olukord, kui rohelise helkurvestiga vändata. Samas eeskirja järgi ei tohiks seal ju ka kõnniteel sõita, kuna jalgratta jaoks on märgitud rada olemas sõiduteel....

Rattaga teatrisse?! Aga otseloomulikult!

Võiks arvata, et rattaga teatrisse minek on meie tingimustes täiesti välistatud. Vanemuise teater tõestab, et see on hoopis igati tervitatav, ning teeb koostöös OÜ-ga Rattarännakud kõik vajaliku selleks, et võimalikult suur hulk inimesi võtaks ette rattaretke Tartust Tammistu mõisa "Imearsti" etendusele.

http://www.tartupostimees.ee/?id=125015

Hästi positiivne märk, kas pole :)

Tundub, et muutunud olud ja muutuvad väärtused panevad ka ettevõtjaid vaatama alternatiivsete suundade ja lahenduste poole. Rattakultuuri arengule loob see igati soodsa pinnase :)

Parim blogistaja oli roadrunner

Nagu juba eespool mainitud sai, lõppes sel esmaspäeval esimeste rattarikaste seltskonna rattakasutusperiood. Ja nüüd oleme teinud ka otsuse parima blogistaja osas.

Võttes arvesse blogimise aktiivsust, atraktiivsust ja teiste autoritega suhtlust, otsustas rattarikaste blogitiim, et esimene auhind läheb roadrunneri nime kandvale blogistajale, kes järeltulevatele põlvedele (või istmikele) väga head eeskuju näitas ja lati kõrgele seadis.

Tema postituste heas tasemes võite ise veenduda siin:

http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/esimene-emotsioon.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/bermuuda-kolmnurk.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/praanikut-ka.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/vaikest-viisi-soltuvus.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/lohnamenuu.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/raejokk.html
http://rattarikkad.blogspot.com/2009/05/jareltulevatele-polvedele.html
jne jne jne.



Roadrunner saab oma panuse eest auhinnaks rattakompuutri CatEye Velo 8.

Palju õnne, roadrunner! Loodetavasti jätkad oma linnaratturikarjääri ja annad ka meile jätkuvalt enda tehtust ja nähtust teada. Sest ainult tõelised rattablogisõltlased osalevad suve lõpus peaauhinna loosimises. Auhinna kättesaamise korraldamiseks võtame Sinuga otse ühendust.

Ootamatu jalgrattur

Jalgratturit lihtsalt ei nähta ette.
Siin ei ole juttu ainult autost, kes ei oota, et nurga tagant kihutab nina alt läbi rattur vaid üldisemalt.
Oma rattarikaste nädalate jooksul käisin korra kesklinnas restoranis ning korra hotellis konverentsil. Varasematest kogemustest mäletan kui raske on leida Tallinnas kohta, kuhu ratas parkida. Seega helistasin ette,
Restoranis vastati minu küsimuse peale uskumatu häälega:
„Jalgratas?!“
Selle järgnes veidi mõminaid ning lõpuks soovitus, et no eks selle saab kuskile tagahoovi jätta.
Kohale jõudes leidsin tagahoovist kaks restorani töötajat suitsupausil. Nood tegid väga imestunud näod pähe nähes minu jalgratast. Ja hoiatasid üle, et restoran kindlasti ei vastuta kui ratas nende tagahoovist ära varastatakse.
Paar tundi hiljem oli ratas ilusti alles, kuigi veidi niiske.

Nädal hiljem helistasin sama päringuga hotelli. Ka seal oli esimeseks reaktsiooniks imestus. Siis neiu palus hetke oodata, kuni ta asja uurib. Minut hiljem vastas rõõmsalt, et neil on parklas taga selle jaoks isegi spets koht olemas. Sai ka tema töökoha kohta targemaks.
Parkimiskoht oli super, seal oli isegi katus peal!

Asi ei ole ainult rattateedel laiutavates jalakäijates ega autodes, kes saavad jalgratturit nähes üllatuse osaliseks. Peen söögikoht ei oota, et piduriietes külaline saabub jalgrattal. Sinnamaani, kus ametnik sõidab portfelli ja ülikonnaga tööle jalgrattaga on meil veel pikk tee.

Jalgrattur on lihtsalt suur üllatus.

Kuidas populariseerida jalgrattakultuuri kui enamik inimesi leiavad, et inimene kes eelistab oma liiklusvahendiks ratast ei sobi linnapilti?

Andke mulle kella

Hei rattasõbrad,

Mina sain rattarikkaks eile. Kui siiani olen kõnniteel enamasti jalgsi või rulluiskudega liigelnud, siis rattaga kulgemine oli minu jaoks päris huvitav kogemus.

Esimene sõit oli kell 11:30 Endla Elioni-st Sõpruse Elioni. Päris ekstreemne kogemus peaks mainima. Peale esimest kohtumist minu ees kõndiva jalakäijaga hakkasin ma igatsema rattakella. Eriti karmid olid olukorrad, kus jalutas terve seltskond üksteise kõrval ja kuidagi mööda ei saa, hakka või vilistama. Närvikõdi pakuvad ka pisikeste koertega "nähtamatute" rihmadega jalutajad.

Peale tööd sama teed mööda tagasi sõites olin juba vähe kogenum ja oskasin jalakäijatele ennast kuuldavaks teha. Täna on plaanis sinna ka mingi kell muretseda.

Õhtul tegin veel koos abikaasaga tiiru Pelgulinna vahel ja käisime ka Stroomi rannas. Lust on vaadata kui palju inimesi jalutavad, rullitavad või siis ratta seljas on.

Hommikul ärgates ei olnud ma väga kindel, kas ikka jaksan tööle vändata, kuna kann oli eilsest sõidust veel valus. Kui aga juba hoog oli sees läks valu nagu naksti meelest ning hommikune sõit oli mõnus ja värskendav positiivne süst umbse trolli asemel.

Kui nüüd rattast endast rääkida, siis väljanägemine on ikka väga stiilne. Täpselt selline õige minimalistlik linna cruiser.

Tehnilist külge ma eriti kommenteerida veel ei oska, sõites oli esialgu harjumatu jalgpidur kuid sellega harjus ruttu. Tundub, et esimene käik ei taha väga hästi sisse minna aga võin ka eksida.

Kiivrilt avastasin eelmise kasutaja "avarii" jäljed, küljel on väike mölk. Loodan, et tänu kiivrile suuremaid vigastusi ei olnud.

Esialgu rohkem midagi rääkida ei olegi. Kui mõni uus huvitav kogemus jälle käes eks siis jagan ikka teiega.

Tervitades,

Kristina-Merlyn

Elion sai rattarikkaks!

Raske südamega võtsime esimestelt tublidelt rattarikastelt ERRist ja Elisast rattad tagasi. Loodetavasti oli nende kogemus igati tore ja nad kaaluvad ka edaspidi linnas oma igapäevaste asjatoimetuste ajamiseks liiklusvahendina ratta kasutamist.

Kuid õnneks ei pidanud rattad pikaks ajaks kurvalt nurka seisma jääma, sest juba järgmise päeva hommikul said nad uued omanikud. Seekord läks kogu 50-lenksune rattavägi Elioni, seega Kesklinn ja Kristiine - hoidke alt!

Üsna pea peaksid esimesed elionlased hakkama ka meie keskkonnas figureerima ja oma kogemustest põnevaid uudisnuppe postitama.
Jääme ootele :)


Rataste üleandmine Elionis, 26.05.

Lõbusad kolm nädalat

Esimestel päevadel olin ma jalgratta seljas väga kohmakas, lausa arglik. Oli juhus, kus oleksin peaaegu inimesele otsa sõitnud ning pidurdades põrutasin seisvale trollile küljelt sisse.
Kuid sellest jäi veel väheseks, umbes nädal hiljem läksin enne tööle minekut poest läbi. Kui tagasi jõudsin, siis avastasin, et tagumine kumm on täiesti tühi ning edasine tee tööle kujunes nõnda, et hoitsin tagumist ratast terve tee üleval. Õnneks oli see 5 minuti tee. Hiljem selgus, et kogu jama juhtus tänu ühele väikesele klaasikillule. Aga see-eest oli kummi parandamine jällegi huvitav kogemus.
Olen tähele pannud ka seda, et inimesed, eriti vanatädid, kipuvad just siis ette ronima kui ma möödasõitu tahan teha...
„Rattarikkaks„ oli üks igavesti vahva ettevõtmine, mis kahjuks möödus väga kiiresti. Meeldejäävamad hetked olid sõidud Tallinna teedel, kus kohati auk augu otsas kinni. Kuid jalgratta teed on meil üsna head, võiks ainult rohkem olla. Loodan, et meil õnnestub ikkagi võimalikult palju inimesi panna mõistma, et jalgratas on suurepärane liiklusvahend, millega jõuab kohati lausa kiiremini soovitud sihtpunkti. Hooligem üksteisest ja loodusest!

Väga muhe video rattaga töölesõidu päevast

Hiljuti tekkinud Cycle Chic Estonia blogis ripub üleval imetore video esimesest rattaga töölesõidu reedest:

Kuidas rohelised rattarahvale häbi tegid

Eile õhtul oli Postimees Online'is ja TV3-s uudis sellest, kuidas kamp rohelisi "rattaaktiviste" käisid ratastel lennujaamas vastas Euroopa Parlamendi saadikul ja rattafännil Michael Crameril. Võiks arvata, et roheliste eesmärk on propageerida rattasõitu alati kui võimalik ja näidata sellega avalikkuses igal moel positiivset eeskuju. Aga seekord kukkus välja teisiti.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/110_112/article.php?id=23516233
http://www.tallinnapostimees.ee/?id=122778

1. Algatuse nimeks oli pandud "Kuidas jalgrattaga ellu jääda". Osalenud kinnitasid kaamera ees, et ega ei olegi võimalik ellu jääda. Ei ole just jalgratturile julgustav sõnum, ei kutsu rohkem inimesi rattaga liiklema? Ning Mardiste oskas nime selgituseks öelda vaid, et jalgrattaga sõitmine on tervislik ja säästab keskkonda...

2. Rattaseltskond rikkus kõikvõimalikke liikluseeskirju, seda ka kaamera ees ja olukorras, kus see ei olnud sugugi vajalik. Häbi-häbi-häbi...

3. Kuigi rohelised on viimasel ajal pidanud maha võitlusi selle nimel, et ratturid saaksid jalakäijate teel sõita, oli seekord sõnum segane - osad kinnitasid, et see on vajalik, teised jällegi et jalakäijad ja ratturid peaksid olema eraldi teedel, räägiti ka jalakäijate ehmatamisest ja nendega kokkupõrkamisest.

Mida siis rohelised ikkagi saavutada soovisid selle žestiga, see jäi kuidagi segaseks...

Tundub, et rohelised tegid klassikalise vea - läksid välja selle peale, et saada feimi, ilma et oleksid oma eesmärgi ja sõnumid varem läbi mõelnud. Tulemuseks on see, et uudis näitas rattureid hoopis halvas valguses ja andis sellega üha enam arenevale rattakultuurile tagasilöögi. Kurb :(

Soome politsei ei võta rattavargusi tõsiselt

tiiauspaikka, mis (kes) meid Soomest oma mõtete ja tegemistega kursis hoiab, räägib oma kogemusest, millest selgub, et Soomes ei pea politsei rattavargust ega isegi rattavarga tabamist piisavalt oluliseks, et reageerida.

http://tiiauspaikka.blogspot.com/2009/05/mida-teha-kui-sul-varastatakse-ratas.html

Paneb mõtlema... Kuidas käituksid / käituvad sellistel puhkudel meie ametivõimud?

järeltulevatele põlvedele

täna lõppeb minu sõit rattarikkad laenurattaga. minu tähelepanekud sellest kogemusest järeltulevatele põlvedele on järgmised:

miinused:

- kett tuleb vahest, enamasti väga ebasobivates olukordades, maha. peale seda oled rattal liikuv inimmürsk mille peatab esimene sinust suurem takistus või hõõrdumine (loe: piisavalt pikk pidurdusmaa).

- sadul minu 82 kilo juures oma kohal ei püsinud. st. see vajas pidevat kohendamist, kuna kippus sõites allapoole vajuma.

- see on ratta eripära, aga maantee- või maastikurattaga harjunud inimene tunneb selle asjandusega linnas liigeldes esimesed 3 päeva sulaselget hirmu. sest juhitavus, manööverdusvõime ja kiirendus-pidurdusmaa on kõik allapoole igasugust arvestust. mina tundsin siirast rõõmu oma ratta peale tagasi kolides.

- sama maa läbimine võttis minul mtb vs. cruiser oma +20 minutit cruiseri kahjuks. põhiline vahe tuleb sellest, et ei kannata äärekividest sellise hooga üle sõita ja lõppkiirusest. juba 21 käigulise mtb-ga on sul ülekannete valik ka oluliselt laiem ja sestap edasiviiv jõud optimaalsem.

- antud mudel on raske! kohe väga raske! kui sul on vaja ratast pidevalt tõsta, trepist üles venitada vms, siis vali mõni kergem mudel.

- linnarattal võiks 28" rattad olla. wtf seal ka nii laiad kummid on? et raskem sõita oleks?

- puhas asfaldi ratas. juba kergem metsarada ei ole selle ratta jaoks. soovitan parem kohe üldse mitte proovidagi. nii jäi minul teist poolt ülemiste järve, mis on kõige otsem tee tööle-koju, cruiseriga sõitmata.

- igapäevane trass oleks tark planeerida nii, et sellele ei jääks suuri tõuse. sossi mägi on mägirattaga köki-möki, selle saaniga andis sealt üles pressida. samas alla on mõnus sõita, raske ratas jookseb kaugele. ainult hirm oli naha vahel ses mõttes, et kui seal kett maha peaks tulema, siis on vsl (väga sitt lugu).

plussid:

- korv on väga praktiline! asjad saab kiiresti kätte ja seda on mugav kasutada. kuigi olgu öeldud, et igast asju sinna panna ei maksa. sõites põrutab ja raputab parasjagu!

- sadul kannatab vabalt igapäevast kasutamist. kitsa sportsadula selga ronides oleks olnud väga vaevaline kohe 3 nädalat jutti iga päev sõita. seda isegi spets riideid kasutades, teksadest rääkimata.

- iseasend on selline lüpsja oma. heas mõttes, sest sirge seljaga näeb liikluses paremini ja ei väsi nii ära. samas vastutuul on 3x hullem kui kägaras maanteeratta peal.

- ratas on suht odav, seda julgeks igale poole jätta. see sobiks reaalselt ka igapäevaseks kasutamiseks ja asjade ajamiseks.

- sellel on porilauad, mida ühelgi endast lugupidaval rattal ei ole:) sestap ei sarnane sõitja ka vihmase ilmaga vöötoravale.

foto: amsterdam, mai 2008

Rattaga töölesõit tekitas elevust

Täna toimus esimene algatuse "Eesti rattarikkaks!" korraldatud hommikustest rattaga töölesõitudest. Eesti blogosfääri järgi hinnates võeti algatus igati positiivselt vastu. Päeva jooksul on ilmunud mitmeid emotsionaalseid sissekandeid, mis tekstis ja pildis ilmekalt hommikust rattaretke erinevatest linnaosadest kirjeldavad.

Veenduge ise:

http://priitsalumae.blogspot.com/2009/05/kuidas-ma-reede-hommikul-keha-tegin.html

http://blog.lelov.pri.ee/2009/05/22/rattaga-toole-2/

http://estcc.wordpress.com/2009/05/22/rattaga-toole/

http://elsapesa.blogspot.com/2009/05/rattaga-toole.html


Muhe :)
Järgmisel reedel jälle, eks nii!

Eelmisele omaltpoolt lisaks :)

Tegelikult oleks pidanud eelmisele postile kommentaari kirjutama, aga siis poleks saanud paari näidet lisada enda kahe kuu tagusest kogemusest. Amsterdam jah jalgratta (ja mopeedi) paradiis. Eriti hakkas silma, et ei olnud selliseid uhkeid ja läikivaid rattaid. Valdavas enamuses ikka väga vanad ja roostes rattad. Kuigi jah, välimus võib petlik olla, kui tehniline hooldus on korralikult tehtud :)



Tavaline vaatepilt selline





Natuke uhkem seltskond kasutas selliseid rattaid. Ees kastis on laste jaoks turvavöödega istumiskohad, ning samuti koht, kuhu poest tulles oma koti ostudega saab panna.






Kui ilm vihmale kiskus, siis osad rattamudelid lubasid ostudele ja lastele ees korvis aknaga katuse peale tõmmata.



Tore oli vaadata, kuidas jalgratas oli seal täiesti aksepteeritav liiklusvahend igale inimesele. Oli see koolilaps, ülikonna ja lipusga tegelane, või pensionäär. Ning mis peamine - liikluses autod arvestasid jalgratasega, kui võrdväärsetega. Usun, et on ka hullemaid kohti, kuid meie pealinnas ei julgeks Amsterdamis nähtud rattamanöövreid ette võtta. Lihtsalt ei oska eriti vene ruletist lugu pidada :)

Lugupidamisega,
Rattarikas nr.47

rattariik

kõige vingem asi, mida mina amsis nägin oli mööbli kolimine rattaga. kahjuks ei jõudnud kaamerat rebida ja nii ei ole pilti pakkuda sellest, kuidas riidekapp risti (!) ratta taga käru peal uude kohta kolib:)

muljet avaldas aga nii mõnigi teine sealse rattakultuuriga seotud seik. amsterdami a'dam centraal, rattaparkla näiteks.

Obama päästab Ameerika jalgratastega :)

(Siis veel) senaator Barack Obama väidab, et Ameerika energiaprobleemidest aitab üle saada suurem tähelepanu alternatiivsetele energiaressurssidele ning alternatiivsetele transpordiviisidele. Seega rohkem rattateid, rohkem rattaid ja majanduskriis ongi möödas! Teeme ära! :)

Reedeti rohkem rattureid!

Linnatänavad saavad järgmise kuu aja jooksul reedeti olulist täiendust, sest algatus Eesti Rattarikkaks! kutsub linnarahvast Tallinnas ja Tartus hommikusel tööleminekul ratastele ja ühisele töölesõidule.

Algatus kirjutab oma üleskutses:

"Kõikide ühissõitude algusaeg Tallinnas kl 8.15. Kõikide marsruutide lõppkoht on Tallinnas Vabaduse väljakul Jaani kiriku juures.
Ühineda võib seltskonnaga ka poolel teel ja eralduda enne lõpp-punkti.

Töölesõidud algavad järgmistest punktidest:

• Pärnu mnt (Järve Selveri parklast 123 tankla juurest )
• Pelgulinn (Pelgulinna Selveri juurest parklast)
• Mustamäe (Sõpruse ja Tammsaare ristil, tankla juurest)
• Õismäe/Rocca al Mare (Saku Suurhalli juurest)
• Lasnamäe (Lauluväljaku tagant, üleval väravate juurest)
• Pirita ( Vaba Aja keskuse juurest)"

Rattarikkad! Kel võimalus, liituge sel reedel selle ettevõtmisega. Olete nüüd juba piisavalt kogenud, et algajaid julgestada :)

raejokk

rae vallal on mingil põhjusel teistsugune arusaam liikluse reguleerimisest, kui mujal maailmas. nimelt lõppevad raes kõik rattateed alati sõiduteega ristumisel korraks ära. st. enne ratta- ja autotee ristumist on rattatee lõppu tähistav märk ja peale ülekäiku rattatee justki jätkuks. ehk siis liikluseeskirja mõttes ei toimu jalgratta- ja jalgtee ristumist sõiduteega. maha ei ole märgitud ka ülekäigurada. huvitav miks ja kuidas siin korrektselt liiklema peaks?

 

Tallinna võim ja Eesti Post ühinevad Euroopa liiklusohutuse hartaga

Postimees.ee

Tallinna linnavalitsus liitub Euroopa liiklusohutuse hartaga European Road Safety Charter (ERSC).

Abilinnapea Jaanus Mutli sõnul väljendab Tallinn Euroopa liiklusohutuse hartaga liitumisel tahet ja soovi tegeleda senisest efektiivsemalt teeliiklusest tulenevate liiklusohutusküsimustega. «Hartaga liitumine on eeskuju ülesnäitamine teistele Eestimaa omavalitsustele ja organisatsioonidele ning positiivseks sõnumiks kogu Euroopale,» rõhutas Mutli.

Hartaga liitub ka Eesti Post, mille eesmärgiks on leida lahendusi liiklusohutuse igapäevastele probleemidele.

«Eesti Post on alati olnud aktiivne liiklusohutuse propageerija. Heaks näiteks selles valdkonnas on traditsiooniks saanud Eesti Posti rattaretked. Kuna postiettevõtte töötajad liiguvad nii autode kui jalgratastega, on soov selle ettevõtmisega juhtida tähelepanu jalgratturit ähvardavatele ohtudele ning näidata, mida igaüks saab ise teha ohtude vältimiseks. Ühtlasi propageerime selle üritusega jalgrattaga liiklemist, tervislikke eluviise ja pöörame tähelepanu keskkonna saastamise vähendamisele,» teatas Eesti Posti kommunikatsioonijuht Inge Suder.

Euroopa liiklusohutuse harta on Euroopa Komisjoni üleskutse pöörata suuremat tähelepanu liiklusohutusalastele tegevustele ja liiklejate teadlikkuse tõstmisele. Hartaga hea tahte väljendus, millega ettevõtted, asutused ja huvigrupid võtavad kohustuse teha oma pädevuse ja vastutusala piires kõik endast olenev liiklusõnnetuste vältimiseks ja hukkunute arvu vähendamiseks liikluses.

Euroopa liiklusohutuse harta avaüritus toimus Dublinis 2004. aasta aprillis, kus esimesed asutused ja ettevõtted said üles näidata oma head tahet hartaga liitumisel. Tänaseks on hartaga liitunud organisatsioone üle Euroopa 1200. Eestist on harta allkirjastanud Tartu linnavalitsus, Eesti Punane Rist, Autoettevõtete Liit ja noorte organisatsioon Fims Alliance.

Rattad Kopenhaagenis, "Euroopa rattakultuuripealinnas"
Foto: bioneer.ee

Tagasi sadulas

Nüüdseks on möödunud 2 nädalat päevast mil ma alustasin sõitu Rattarikkaks7-ga. Mõtlesin, et meenutan oma esimest päeva selle sadulas.

Esimene ehmatus oli pidur. Sõrmed harjumusest tõmblesid ja otsisid pidurit, enne kui tuli pähe proovida jalaga taha perutamist tekkis kergelt ohtlik olukord. Õnneks suutis ohvrikandidaat eest ära hüpata. Vedas!
Mu esimene algratas oli samasuguse piduriga, sain selle kui olin vast 7 või 8. Umbes aastaga vahetati see välja vastupidavama ratta vastu. Rohkem ma jalgpidurit kasutanud vast ei olegi. Oleks ma aasta hiljem oma esimese ratta saanud siis värske nr. 7 oleks kohe esimese hooga kolaki saanud ligadi-logadiks.

Edasi lõunale. Kodus on rattaga lausa rõõm söögipausil käia. Loomulikult ma tahtsin ka korvi katsetada. Seega hüppasin kiirelt poest läbi ja andsin alla kiusatusele igasugu ilusaid värvilisis puu- ja juurvilju osta.
Halb idee.
Vankritega emad saavad ehk veel normaalset hakkama aga rattaga on see paras katsumus. Teemaks äärekivid. Kõnniteelt alla on veel mõeldav aga üles sõites… Tomatid on nagu žonglööripallid ja siis. Katastroof tomatipüreekattega asfaldis.
Üldiselt annab see kodu-töö marsruut soovida oma teedläbivate aukudega. Tee lõpuni ehitamiseks tundub materjali puudu jäävat. Nii iga natukese aja tagant on 20 sentimeetrit „teetust“. Muidugi praeguseks olen õppinud, millal tuleb teiselpool teed sõitma hakata, et vältida juurviljapüreed ülekäigurajal.

Õhtul töölt lahkudes ilmnes järgmine mure. Kuhu panna läpakakott. Korvi ta hästi ei mahu, pakiraamile ei julge panna. Natukene nokitsemist rihma kallal ja sõidame. Linnaratta puhul on selg sirgu ja kott püsib seljas.

Järgmine test: kui palju on võimalik rattale laadida ja sellega veel ka sõita. Pakiraamile 8 rulli WC-paberit ja 4 rulli majapidamispaberit, korvitäis süüa ja seljas veel kott. Sealt ka esimene sinikas. Nii ratast kitsastest parkimistingimustest välja maadelda ei ole lihtne.

Muidugi kõige selle kõrval on suurim raskus ratta sisse toimetamine. Paljude ustega kodu ei ole jalgrattasõbralik. Siinmail ei julge ka lukus ratast koduõuele jätta, huvitav mis oleks jalgrattagaraažide äripotentsiaal?


Teie,
Helen

lõhnamenüü

minu igapäevane teekond kulgeb läbi põlluarenduste pealinna. teekond on kontrastne ja kontrastid on tajutavad kõikide meeltega.

1) järveküla, karge kevadhommik, domineerib värskelt niidetud kastene muru. naabri koer haugub (vist sõbralikult) minu pihta:


2) peetri-tallinn, võimust võtab heitgaas ja co2. tolm. koera- ja linnulaul asendub mootorimüraga.


3) lilleküla, läbikäik raudtee alt. tugev uriin ja kusihape, järelmaitses kerge tubakasuits.


4) lilleküla 2. diisel, diisel, diisel. mootori hääl annab silmad ette igale v8-le.

5)  õhtul tagasi järvekülas. vist kisub vihmale. lõhnas on tunda kerget sõnnikut.

mõnus on jälle kodus olla.

Mõista, mõista, mis see on?

Seest veekindeline, pealt lambakarvaline?































Soe talvemask nokkloomale või sipelgakarule?

Ei :) See on lambanahast sadulakate, milletaolisi müüdi erinevates värvides ja kujuga tänavu Türi Lillelaadal. Pealt mõnus ja pehme, ümberpööratuna aga veekindla nahast kattega. Müügil väidetavalt aga ainult laatadel. Seega huvilised, kel soov enda ja või mõne teise rattasõbra istmikule tõeliselt kuninglik alus hankida - passige peale suvisele laadakavale :)

Stiilinäide vol2:

Muuseumiöö

Kui Rattarikas47 Eneregiakeskuse juurde jõudis oli Muuseumiöö juba alanud :) Ratturid kogunesid just stardiks Vabaõhumuuseumisse. Vaatasin veel kiiruga, et äkki veel mõni Hawaii logoga valge ratas, mille seljast kolleegi leiaks, kuid esimese hooga ei paistnud. Juba hakkaski kolonn liikuma. Alguses olnud kartus, et arendatakse kiiret tempot, ning ma ise ei suuda kaasa minna sellise kiirusega osutus üsna pea alusetuks. Rahulik tempo, oodati fooride juures järgi. Üllatavalt kiiresti jõudsime Rocca Al Maresse.



Igas talus ja hoones käis tegevus, kus peeti sünnipäeva, kus suitsusauna õhtut. Kahju, et aeg nii ruttu otsa sai.




Pisike karask Kolu Kõrtsus



Ka sees oli tegevust




Mööda suuremat uulitsat tulnud külameestelt sai soovija koduõlut. Paraku ise lenksus, ning ühtki tühja pudelit käepärast polnud, aga pole hullu :)

Märkamatult sai aeg otsa, ning tuli hakata tagasi jalutama väravate juurde, kus rattad ootasid.



Edasi Soolalattu. Tagasitee kesklinna oli juba üsna mõnus vändata.

Kui Soolalaos tiir peal, ning Maarjamäele minekuni oli veel aega, väntasin vel Energiakeskusesse, kuhu ma hilinemise tõttu ei jõudnud sisse vaadatagi.
Peale 22.00 oli linnapeal kuidagi vaikseks jäänud. Huvitav küll miks :)
Teel Maarjamäele sai ka veel Mikkeli muuseumist läbi põigatud, kus muistsetest kultuuridest pärit leidude väljapanek.



Nüüd oli küll aeg sealmaal, et kampsun selga ja ruttu ruttu Maarjamäele, kus taskulampide valgel skulptuure tutvustati.

Tänud korraldajatele!!!

Lugupidamisega,
Rattarikas nr.47

kumm katki:(

Täna suhteliselt päiksepaisteline ilm ja asusin oma püstitatud eesmärki täitma ehk et sõita kodust Erika-Kopli uulitsat pidi kesklinna…Kopli uulitsal on sõidutee remont ja kõnnitee on üliauklik… Ja Kungla tn nukal läkski ratta tagumine kumm katki… Oi-oi, mis nüüd saab?:S

Palju rohkem kui lihtsalt jalgratas!

spordijook

välja töötatud spetsiaalselt ratturite vajadusi silmas pidades, keeratava korgiga:

väikest viisi sõltuvus?

ma ei tea kuidas teile, aga mulle annab rattaga tööl käimine paraja energialaksu. eriti hommikud on oluliselt produktiivsemad. tööle jõudes oled juba täiesti ärkvel, asud kohe asja kallale ja näed kuidas töö lippab käes.

õhtuks kipuvad aga padrunid otsa saama. kella 3-ks on salv tühi ja tahaks juba jälle sadulasse ennast laadima:)

foto on tehtud umbes täpselt aasta tagasi amsterdamis.

Bike to Work Day

San Franciscos peeti eile Bike to Work Day'd ehk 'Rattaga tööle' päeva. Tore algatus, meil võiks neid Eestis olla umbes 250 ehk kõik tööpäevad aastas :)

Loe lähemalt siit:
http://www.sfbike.org/

präänikut ka

paar näidet sellest ka, mis tallinnas hästi on.

veerenni-tehnika tänava autoringtee all on teises tasapinnas oma ringtee jalgratastele. oleks kõik ristmikud sellised, küll sõidaks.


teine hea näide samast ringteest ümber nurga tehnika tänavale, kus on väga korrektne, eraldatud, ülesõitudega, madalate äärekividega ja tähistatud rattatee. mis minu meelest eriti lahe, et seda märgistust ei ole tehtud valge värviga, vaid asfaldisse uputatud kivisillutisega, mis on ilmselt ajahambale vastupidavam ja ka ilusam. vähemalt minu silma jaoks. õnneks ei ole seal ka väga palju jalutajaid.


tartu maanteel, tallinna sissesõidul on ka täitsa ok rattatee. selle tee igapäevasel kasutamisel häirib pisut lugematute sõiduteega ristumiste arv, kus tuleb ennast äärekivist üles-alla venitada, või veel hullem, rattalt lausa maha ronida. nende ristumiste ületamise kruiseriga teeb raskeks ja ebamugavaks raami geomeetria, mis noka rebimist ei soodusta ja ka esiamordi puudumine. aga ikkagi, see on kõige sõidetavam osa trassil järveküla-sõpruse pst, mida mina iga päevaselt läbin. kui ainul tuul juhtub vastu olema, siis...


nats pull selle viimase lõigu juures on selle hiiliv lõpp kuskil lennujaama hotelli kandis. vähemalt tähistuse järgi sealt edasi justkui rattateed enam ei olekski:

Loov eeskuju Rakverest

Rakvere teeb oma rattaparklaga silmad ette kõigile Eesti linnakujundajatele.

Loe lähemalt siit.

PIDURID ON SURNUD

Liikluspala.

http://www.agentm.ee/mp3/Agent%20M%20-%20Pidurid%20on%20surnud.mp3

PS. Mitte kuulata rattasõidul, hoog läheb liiga kiireks!

Täna vinge-vinge tuul

Veel mõned tähelepanekud:

Eile kolmapäeva õhtul sättisin end telemaja eest töölt koju sõitma. Mulle astus ligi üks töökaaslane ja küsis, kuidas sõita on. Muljetasin talle, et sõiduteel on eelised, sest autojuhid on viisakamad, kui jalakäijad. Tema muidugi ütles vastu, et sellepärast ta rattarikastega ei liitunud, et rattateid on vähe ja sõiduteel ta sõita ei julgeks. Aga mina jään selle juurde, et kõnniteel sõitmine on minu jaoks teine valik. Ja nii nagu ka keegi juba ära mainis, kui sõita nt sadamast, siis turistid panevad ratturit tähele ja tunnevad reegleid. Olen sellega 100% nõus, sest olen siiani iga päev sõitnud läbi sadama ja seal on liiklemine hoopis lihtsam, kui tavalisel linna kõnni- või rattateel...

Kuna sadam jääb minu kodu ja töö marsruudile, siis seetõttu sõidan sealt iga päev. Ja see on tore vaheldus auto- ja rattateele, sest rahulikus tempos sõites on sadama mere ja mere-taeva ilu vaatamist väärt:)

Siiani olen sõitnud Koplist Tööstuse...Põhja pst… kaudu. Aga mul on üks eesmärk veel püstitatud rattarikka aja jooksul, nimelt katsetan teist teed Erika - Kopli uulitsat… pidi tööle-koju jõuda:)

Varem ma linnas pole rattaga väga sõitnud ja kodu-töö-kodu marsruut rattaga on mulle võõras. Hea, et liitusin rattarikastega – rattaga tööl käia on tore kogemus. Kuigi sel nädalal ja täna eriti on tuul vinge-vinge. Olen rohkem retke- ja matkasõitja: olen sõitnud 2001, 2002... Eesti Roheliste Liikumise korraldatud sõitudel. Kuna Roheliste Liikumiste sõidud toimuvad tavaliselt umbes emadepäeva paiku ja mai alguses telgis magada on külm, siis otsustasin ise enda tutvusringkonnas retki/matku korraldada. Esimene kord sõitsime Lõuna-Eesti kandis ja teisel korral Ida-Eesti kandis.

Rattast endast: alguses tahtsin ratast ümber vahetada... Mul on „nõrga kehaga“ korviga ratas. Aga nüüd olen väga rahul, sest korv on suur pluss ja loomulikult sõidab ratas ka hästi 3-käiguga. Korv on tõesti hea, sest ei pea kotti seljas, õlal kandma; ja on võimalik ka poest läbi käia:) Ja mulle hullult meeldib kiiver. Pean tunnistama, et olen palju rattaga sõitnud, kuid alati olen kandnud lihtsalt mingit peakatet, aga kiivrit kannan rattarikkana esimest korda:) Esimese hooga tundus kiiver naljaks, kuid harjusin kiivriga kiiresti ja see on tõesti lahe. Kandke alati kiivrit!:) Rattalukk on ainus, mis mulle „peavalu“ on valmistanud, sest on väga kange ja selle ratta külge panemine võtab umbes poole kodust tööle sõidetud aja – aga vb mul on lihtsalt vähe jõudu:D

Veel pean ütlema, et selle aja jooksul, mil ma olen rattaga tööle või koju sõitnud, siis buss, millega ma tavaliselt sõidan, pole minust siiani kordagi möödunud(H)

Eile töölt koju sõites kasutasin natukene ka kõnniteed. Mulle tuli vastu karkudega naine, kes mulle vägagi kurvalt otsa vaatas Järeldus: olen igas mõttes rõõmus, et saan rattaga liigelda...

Ülekäigurajal

Ületasin töölt koju sõites suure ummiku ajal Haabersti ringi ülekäiguraja ratta seljas, mitte käekõrval, nagu eeskiri nõuab. Just seetõttu, et hoog oli sees ning nägin peatuvaid autosid ja et nad minu pärast passima ei peaks, siis mõtlesin, et sõidan kiirelt üle. Üks autojuht pidurdas järsult, tegi akna lahti ja karjus:"Kui sa ratta seljas oled, ei ole ma kohustatud sulle teed andma!"
Noh, muidugi, eks seaduse järgi see ilmselt nii ongi, aga mul tekkis pärast mõte, et kui midagi peaks juhtuma minuga ülekäigurajal juhul kui olen ratta seljas, mitte ei kõnni, kas siis õnnetuse puhul olen ma ise süüdi, kuna ma polnud jalakäija? Kas autojuht peab seaduse järgi teed andma ainult jalakäijale, mitte ratturile rattal?

Laagna tee

Eelmisele postitajale lisaks omapoolse tähelepaneku natukese teises väntamise suunas. Eks see rattaga liiklus enamuses osas olegi meil kahjuks üks paras vene rulett. Mõningate üksikute eranditega, kus tõesti on sõiduteest eraldatud ratta tee. No näiteks Pirital. Seal muidugi omad probleemid, et rattateel meeldib tohutult käia kõrvuti titekärudega mammadel. Ei üksteise järel, ei kõnniteel, vaid just jalgratta teel ja kõrvuti, et ükski rattur ühelgi tingimusel mööda ei pääseks. Kui vastavale asjale tähelepanu juhtida, oled veel pahalane. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Kui prooviks õige sedakorda Lasnamäele vändata...
Mööda Gonsiorit, kuni Torupilli Selverini pole väga vigagi. Elusalt poe parklasse sisse- ja väljasõitudest mööda. Laagna tee foor. Autodega kõrvuti rohelist ootamas. Start.
Nüüd vaja elusalt saada üle kolme sõidurea, mis paremalt poolt tulevad ja ilma foorita.
Sealt tulevatest "kanali kiirusel" autode vahelt kiire spurdiga läbi ja kõnniteele. Esimeses sõidureas pole seal kuigi tervislik viibida. Proovitud. Tõstan nati kõrgemast äärekivist ratta üles kõnniteele ja hakkan sõitma. See nn. kõnnitee väga kaootiline. Kord saab täitsa kenasti vändata, kord kaob see nii kitsaks, et ei mahu peale, natukese aja pärast on post seal kõnniteel. No saame mööda. Pilk üle õla, autot/bussi ei tule, ratas kaenlasse, korraks sõiduteele, postist mööda ja turvalisemale "kõnniteele" tagasi. Peale Kumu läheb asi lõbusamaks. Sõidetav ala läheb laiemaks, ning tekib paremale poole isegi jalgratta tee. See läheb sujuvalt üles Lasname järve (ei teagi selle veekogu ametliku nimetust) äärest kenasti Võidujooksu Statoili taha. Edasi juba üsna liigeldavad tänavad oma kõnniteedega. Ise olen jah paraku selline rattur, kes oma nahka kalliks peab ja jalgrattatee puudumisel kõnniteel sõidab. Varsti see tegevus muudetakse kuuldavasti ebaseaduslikuks. Elame näeme. See kanali kaudu on sujuvam variant.
Teine võimalus Lasnamäele sõita on läbi Kadrioru. Üle Kreutzwaldi, mööda Faehlmanni Weizenbergi. Sealt otse edasi. Kenasti tiikide vahelt läbi, presidendi lossist mööda, kuni ristini. Siin tuleb dilemma. Kas võtta ratas sülle ja trepist üles Kumu juurest, või mõnikümmend meetrit Russalka poole ja mööda järsku munakivi sillutist käekõrval üles. Viimasest kohastratast üles lükates olen näinud ka tõelisi kangelasi, kes sealt üles väntavad! Au ja kuulsus neile :)
Minusuguse jaoks võtavad mõlemad valikud võhma täitsa välja. Üles jõudes hetk hingetõmbe pausi, ning mööda Valge tänava kõnniteed edasi, ning oledki Lasnamäel. Edasi sealt näiteks Mustakivini üsna hea ja turvaline "velotada". See siis nati järsem variant :)
Loomulikult neist kahest variandist tunduvalt meeldivama ümbrusega Kadrioru kaudu sõita, aga pisikese sisemise tõrke tekitab see mägironimine :)
Ja mis kena päikeselisel hommikul Kadrioru kaudu kesklinna poole sõita. Rattarikka rendirattal head V-pidurid, millega kumu järsakust laskumine pole mingi probleem (võrreldes vana rattaga). Peeter I muuseumi juurest korra veel vändata, ning edasi läheb vabajooksuga sõit tiikide vahelt trammiteeni. Kuna liiklus sedakorda allamäge, siis paar vändavajutust veel, ning taas Faehlmannis. Ootame parajat hetke üle Kreutzwaldi saamiseks. Nüüd! Ja olengi raadiomaja ees.

Lugupidamisega,
nr.47

bermuuda kolmnurk

räägime rattateest järvevana teel suunaga mustamäe poole. täpsemalt selle ristumisest veerenni tänavaga.

öelge mulle palun, kuidas seda läbima peaks? rattateed tähistav valge joon, nagu näha, lõppeb sujuvalt enne ristmikku ära ja seega häid vihjeid ei anna. proovisin hommikul järgi, et seal ristmikul ratas käekõrval sitsida ei anna tulemust - keegi vabatahtlikult sind üle tee ei lase.


eri kuradi kõva närviga mehed võivad eelmise valgusfoori juures autoks hakata ja ületada ristmik teises reas. aga no ei tõmba mind sinna 90-ga liikuvate autode vahele. ja üldse, mina teile seda soovitanud ei ole:)

siis jääb veel üks variant. keerata ära veerenni tänavale ja minna üle tee 200-300 meetrit eemal asuva valgusfoori juurest. aga. raudtee ületamiseks ja sealt edasi ca 100 meetrit rattateed ei ole. seal on küll autode kiirused väikesemad ja sestap autode vahel pedaalimine ohutum, aga ruumi seal küll absoluutselt ei ole, kuna autod lõikavad sisekurvi viimase sentimeetrini sisse. täppistöö nagu f1-s.

veerenni poolt tulles on asi veel inetum, sest siin pean ma rattaga seda ristmikku ületama selliselt, et ma liigun sõidutee ääres vastassuunas. selle raudtee ülesõidu peal ja vasakpöördel järvevanasse vaatab iga juht mind nagu idiooti, kes ei oska sõita, mõni temperamentsem püüab midagi rahvusvaheliste käemärkidega selgeks teha, et siin ei sõideta või midagi.

siin oli ennist juttu ka sellest, et liigelgu ka jalgratturid eeskirjade järgi. liikleks, kui oskaks.

Kalamajast Raadiomajja

Minu tee algab hommikul kalamajast ja lõpeb Kreutzwaldi raadiomaja ees. Kulgen pool sõitu sõiduteel teine pool rattateel ja üks pisike jupp ka kõnniteel narva mnt.
Üldiselt ongi mugavam sõiduteel sõitmine kui kergliiklusteedel kuna seal hõljuvad hommikused unistajad kelle vahel laveerimine ei ole meeldivate killast.
Meil jalakäiad ei arvesta isegi rattatee eraldusjoontest. Sadamas lihtsam, turistid võtavad kohe koomale kui ratas nende suunas liigub.
Positiivne et paljud autojuhid arvestavad sinuga kui liiklejaga, aga on olnud ka mõned erandid ja need on olnud just kas rullnokad bemmidega või põmmpead maasturitega.
Tagasitee on eriti lõbus kuna mere pst ja põhja pst on selleks ajaks umbes aga rattaga pääseb vabalt liiklema.

Kas te tõesti ei sõida kunagi kõnniteel?

Olen nädala ajaga nii palju arenenud, et nüüd sõidan tööle juba 45 minutiga (Õismäelt raadiomajja). Paldiski maanteed mööda läheb ladusalt ja kiirelt, kuid Sõle ristil läheb tempo aeglasemaks.
Tahtsin küsida, kas te kõik tõesti sõidate kogu aeg auto- ja/või rattateedel, nagu eeskirjad käsivad? Minu meelest näiteks Narva maanteel ei ole küll võimalik kuidagi sõita autoteel, samuti paaris kohas minu marsruudil, kus trollid käivad.

esimene emotsioon

tegin täna hommikul tööle sõidu huvitavamaks väikese fotoprojektiga.
pildistasin üles kogu ilu, mis teele jääb ja kõik totrused, mis
rattaliikluse reguleerimisel linnas tehtud on. lähemal ajal on plaan
neid teiega siin jagada.

tänane viimane pilt sai tehtud vahetult enne tööle jõudmist räägu
tänaval ja see võtab linnas rattaga liikumise ühe sõnaga kenasti kokku:)

Rattarikkaks3

Proloog

Nii nagu ühest linnast teevad päris linna kino, peatänav, linnapark, kohvik, raamatukogu, peaväljak, mitu ülikool jne siis kindlasti on ühes päris linnas palju rattaid. Ja kindlasti on need linnarattad. Mitte mingid maastikurattad. No ok, olgu siis maastikuratas. Aga väga naljakad on need tegelased, kes end ülikirevasse dressi tõmmanud ja nüüd linnaruumis ringi spu(o)rdivad). Aga kui nad Pirita metsas või Tour de Francel rühivad, siis jõudu neile! Seal on nad tõesti omal kohal!

Esimene päev:
Ja seetõttu olin ma üliõnnelik, kui peale Rattarikkaks kampaania regamist oligi kohal tõeline linnarattas. Stiilne, läikiv, korviga, pakiraam ja puha!
Kuna olid liiga kõrged kontsad ja liiga palju uut veel rattast õppida, siis targu jätsin ma esimeseks õhtuks ta kontori turvalisse rattaruumi.
Ratast ma öösel unes küll ei näinud, aga õhtul natike küll juba kripeldas, et oleks ju ikkagi võinud koju sõita.

Teine päev:
Seda elevam oli teise päeva õhtul kontorist koju sõita. Valisin marsruudiks sama tee, mis eelmisest aastast tuttav, et igaks juhuks omadega mitte väga ära eksida.
Nõmme teed on rattaga väga ladus läbida -sile asfalt ja suhteliselt rahulik liiklus. Nõmme tee ja Koskla nurgas on küll 4 foori millede taga pikemalt passimist, aga siis saabki pidurdamist harjutada ja kiivrit kohendada. Peaks vist peegli ka ikkagi külge monteerima.
Koidu tänava pedaalib ka kiiresti läbi. Muidugi on see üks lemmikumaid tänavaid üldse! Kõik on kuidagi proportsioonis – tänav õige laiusega , hooned paraja suurusega, puudel piisav kõrgus. Autod, mis parajasti teeserval pargivad ka ei taksita mind. Ja mina ka ei jää kellelegi ette. Ja Uuemaailmas käib pidevalt mingi põnev tegevus. Parasjagu on käsil vilgas raamatukogu väljaehitus.
Veerenni või Tehnika pikendus või kuidas seda kutsutakse on ratturile küll turvaline, aga iiigav. No mitte midagi pole vaadata! Ainus päiksekiir on mahalammutatud Baltika kompleks, piisavalt sürr tühi auk. Avardab linnaruumi ja kui selga veel rohkem sirutada näeb isegi vanalinna kirikute torne.
Herne ja Magasini ristmik-vastik, vastik, vastik! Paraja hirmuga läbib ka Herne tänava. Pole seal jalakäijatel kuskil turvaliselt jalutada, ratturitest rääkimata. Õnneks on see lõik lühike ja eriti tähelepanelik olles on seniks kõik viperusteta sujunud! Endiselt häppi ratta üle!

Kolmas päev:
Kõik eilsed langused olid täna hommikuks mäkketõusudeks muutunud. Kuidagi raske oli, vihma ka vist tibutas. Kiiver on kasulik, kaitseb ka vihma eest. Aga kolmanda päeva jamad algasid alles päeva teisel poolel. Õhtuks oli tarvis jõuda balletitundi ja kui ratas on olemas, siis muidugi rattaga! Kuna rattaga jõuab igale poole kiiremini, siis jääb aega ka üle ja ma mõtlesin, et mõnus oleks teha une petite kohvikupaus. Kadriorus on selline armas, roheline ja ökokohvik. Järelikult saab seal ka korralikult parkida, miskipärast tekkis selline sidus mõte. Kui Herne tänav on kohutav, siis Kadriorg on rattaga liiklemiseks veelgi kohutavam. Kogu piirkond on ülerahvastatud, kitsad tänavad, tihe liiklus, autod poolest saadik kõnniteel, pimedad tänavanurgad. Eriliselt hulgi oli autosid just kohviku ees, muidugi NOP on popp. Maja ees ratast millegi külge kinnitada polnud, kohvikust soovitati hoovi minna ja seal koht leida. Kohvikutüdruku silmad kõnelesid selgelt, et olin vist üleüldse esimene, kes rattaparkimise palvega neid külastanud on. Hoov oli täitsa olemas, aga ma ei leidnud ühtki ava, mis mind tara teisele poole oleks viinud. Ma loobusin. Ilmselt polnud üldsegi rattapäev.

Neljas päev:
Kui esimesel päeval sõitis mulle vastu kokku 9 jalgratturit, siis täna ma nägin ka veel boonusena kolme Rattarikkaks ratturit! Ilmselt siis ERR rikkad. Vahva!!!
Nii, nüüd siis ratta hoidmisest. See on tõsine peavalu! Tööl on meil ideaalne rattaruum! Piiratud ligipääsuga, korralikult lukustatud, turvaline, puhas ja ratta saab muretult hoidikutesse jätta. Sõida vaid sisse ja sulge uks. No aga kodus seevastu õudus! Kuna tegemist ikkagi uue ja ilusa ja pealekauba võõra rattaga, siis ma üritasin talle ikkagi võimalikult turvalist pesa leida.
Selleks on tarvis ta esmalt üles upitada liftini - 9 trepiastet. See ratas on küll eelmisest tunduvalt raskem, aga no ma saan hakkama. Järgmisena on vaja tellida lift ja samal ajal kähku ratas tagumisele rattale üles tõsta. No vat see on juba keeruline, dünaamika on teine ja kui käsipidureid ka pole, siis ratast blokki ka ei saa panna. Porilaud ka kriibib juba põrandat, nii et peab veel teatud nurga säilitama, nii et porikas vastu maad ei käiks ja ratas taas käest ära ei libiseks.Tavaliselt õnnestub kolmandal korral ratta nokk üles saada, aga selleks ajaks on lifti uksed juba sulgud. Tipptunnil ehk juba äragi võetud. Lift on täpselt mõõdus, ei ühtki üleliigset sentimeetrit. Ratas on diagonaalselt liftis, liftiuksed sulguvad millimeetri kaugusel sarvedest ja ma ise seal siis kuskil kõige selle vahel. Parajalt tige juba. Ja sellist asja ei ole, et sul oleks veel poekott kaasas. See lihtsalt pole võimalik! Esimestel kordadel, kui ma liftist kogu kupatusega lõpuks välja veeren olen ma täiesti vihane ja marus. Taon ratast jalaga. Mõttes. Nädala lõpuks olen tehnika kätte saanud ja kogu see jant käib pisut kiiremini, aga ikkagi on garažeerimine rattasõidu tüütum osa. Õnneks mul on toredad naabrid! Ikka on keegi, kes sind aitab - uksed lahti teeb või sind kogu kupatusega lifti lükkab!

Viies päev:
Töökaaslastega käib plingimine täies hoos http://www.pling.ee/rattarikkaks
Juba saab teel olles mõelda, muidugi ei tohi mõtet lasta uitama ja niiviisi valvsust kaotada. Aga ühteist ikkagi märkab. Uuemaailma raamatukogu on saanud värske sisustuse, baarilett või laenutuslett on juba sees. Kuna Veerenni pikendus on tõsiselt igav, siis nüüd sõidan Vana-Lõunast, on küll auklikum, aga tunduvalt huvitavam, näeb rohkem hommikusi liikejaid. Ka rattaga. Lilleküla gümnaasiumi rattahoidla on alati rattaid täis. Selliseid pisikesi ja roosasid. Ilus vaatepilt!
Kuna tunnen, et ratas on mu üle hiilivalt aga kindlalt võimust võtnud , siis paraja distantsi tekitamiseks nädalavahetusel ma ei kavatse mitte ühtki meetrit sõita. Olingi juba jalutamist hakanud igatsema.
Ja nüüd olen julgem, ratast ma enam üles ei tassi, jätan ta alla prügišahti külge. Jõnks käib küll igal hommikul seest läbi, kui tagumine ratas ilmub vaatevälja natuke hiljem kui olin arvanud.

Nädala saak on tuhat naeratust, reipus, hea enestunne ja mingi 40km äkki :)

Rattarikkaks3

21 alustab

"tere kiisu, 21 alustab"
"pane mind tondile palun"
"tere 21, oled tondil esimene"

Ma olen praeguseks muidugi juba ära harjunud tolle kõige kiirema käiguga "sõudma". Kui too troopiline ekspress kuskile tee peale jääb, eks väntan läbi, aga põhimõtteliselt tundub, et saan ka ilma regullimata hakkama. Pisut vaja tagumikku kergitada ja kehaga jalale vajutada - siis läheb mäest üles küll. Pole veel muidugi metsa-krossi rajal proovinud - aga noh, see ratas pole ka ju selleks otstarbeks:)
Kahju on ainult sellest, et kodus pole kuskil ratast väga hoida. Väliskoridoris ei julge (seatl too eelmine kaduski) ja oma siseesikus pole väga ruumi. Praegu on ratas seal ja seisab seal üksi(!), sest rohkem esikusse midagi ei mahu... Sellest on kõige rohkem kahju:(
Muidu on kõik kenasti tore ja vahva on sõita!

Rattarikas nr. 47 veel :)

Peale tööd täna mõtlesin pisikese tiiru Pirita poole teha. Kuskil Lauluväljaku kandis hakkasid niigi jamanud neljas ja viies käik ainult raginal üle viskama ja lõpuks kadusid üldse ära. See pani natuke kahtlema Almare esinduse töökojamehe jutus isetervenevast käiguvahetusest. Töötava käiguga väntasin Pirita Hawaii esindusse. Seal oldi nõus üle vaatama küll, kuid esimene vaba aeg oli välja pakkuda 25. mai. Sellest variandist sai viisakalt loobutud. Vähemalt oli rõõm tõdeda, et seal kandis jalgrattureid palju :) Sealt soovitati igaks juhuks ka Viimsi esindusest uurida, et seal pidavat olema lühemad järjekorrad. Aega oli, ilm kah kena, et miks mitte Viimsisse. Kohale jõudes oli sealne töökojamees nõus kohe ratta üle vaatama. Kuulas mure ära ja läks proovitiirule. Paari minuti pärast oli tagasi ütles, et käigud nüüd korras, aga piduriga pole midagi teha. Esivelg selline lihtsamat tüüpi ja velje keevituse koht on see, mis jõnksutab. Paar minutit ja probleem lahendatud. Tegelikult tuli lihtsalt käiguvahetuse trossi natuke peale keerata ja kogu lugu. Väntasin tagasi ja tõesti kõik käigud olemas, lülituvad kenasti ja fikseerib ära samuti. Mis nii viga sõita:) Julgen analoogsete murede korral soovitada Viimsi esindust.

Tagasi sõites andis üks erinevus enda vana rattaga veel tunda. Ilma suurema vaevata sai vändatudViimsi tõusust (ringteest Statoilini) üles. Paar käiku allapoole ja korras. Enda vana lillaga ei jaksanud üles vändata. Pole midagi öelda - uus ratas ikka uus ratas.

Korras käiguvahetiga,
Rattarikas47

Tervist!

Ma ise kasutanud siiani sellist vana isendit:

























Rattarikkaks kampaaniaga läksin kaasa just selle mõttega, et tahaks proovida võrdluseks ka uuema põlvkonna masinat ja uut masinat. Vana väljavahetamise mõtted mõnda aega olnud juba, aga oli tahtmine eelnevalt proovida, et mis ja kuidas uus aparaat on. Siis teaks ise täpsemalt mida tahta. Loodan, et mu eksperimendisoovi pärast keegi rendirattast ilma ei jäänud, kel endal mitte midagi polnud. Minu valik langes Classic Elegance kasuks, kuna sel mudelil olid ainsana käsipidurid. Klassikalise tagurpidi jalgpiduriga oleksin vist esimeses põõsas :) Harjumuse jõud on suur.

Esimesed muljed olid, et väga hea vaba jooks, ning pidurid võrreldes vana aparaadiga. Aga ega ei saagi ilmselt A-pidureid ja V-pidureid võrrelda sedasi - ikka teine klass :)
Klambriga pakiraam hea lisa.
Kingitud hobuse suhu ei vaadata, aga kuna kutsuti vabalt muljetama, siis nati virisen ka. Uuelt rattalt oleks oodanud natuke väiksemat massi. Tundub üsna raske. Siis mina isiklikult tunnen väga puudust küljejalast. Just sel hetkel, kui sõitma hakkad, või sõitmise lõpetad, ning kiivri peast võtmiseks tahaks masin seniks toetada "kuhugi" :)

Rattarikas nr.49 mured tuttavad. Minu käsutuses oleval rattal sama mure oli. Suurema hoo pealt pidurdamisel esimene pidur jõnksutas. Käiguvahetus oli probleemne. Eriti viies käik. Ei fikseerinud ära ja hakkas raginal üle viskama. Suures hirmus, et miski suurem häda küljes, sai see viidud Almare Hawaii esindusse. Mehaanik kuulas mure ära ja rahustas maha, et uuel rattal need täiesti tavalised nähtused, et sõida edasi ja küll sissesõidu käigus need mured kaovad. Enda jaoks oli selline asi uudis, sest endal pole kunagi uut ratast olnud. Samas ikkagi hea, et midagi suuremat häda rattal polnud :P Noh - sõidame ja ootame, ehk tõesti asi ise saab korda.

Rattarikas

Rattaga liigelda on lahe - tõesti mõnus ettevõtmine:)

Rõõm on see, et autojuhid on väga viisakad - annavad teed isegi seal, kus neil on sõidueelisõigus. Ja üldiselt sõiduteel on parem ja kiirem liigelda, kuigi hommikuti olen ummikus ka seisnud:D, sest kõnniteed on kitsad ja auklikumad ja jalakäijad ei ole eriti kultuursed ning rattateid on vähe. Jalakäijatest veel seda, et need ületavad teed vales kohas ja on olnud valmis ka minu ratta alla jääma. Lihtsalt uskumatu!:S

Jaan-Matti muljetab

18aastane Jaan-Matti tegi esimese pikema sõidu Tallinnas sel kevadel ja tõdeb, et Tallinnas on võimalik rattaga liigelda.
http://kastaomalille.blogspot.com/2009/05/esimene-suurem-jalgrattasoit-tehtud.html

Rattarikkad kiidavad takka :)
Jätka samas vaimus, Jaan-Matti!